15.

Ja olengi seal maal, et paari-kolme nädala pärast on kõik läbi ja lõppenud.

Eile oli näiteks ühe toreda bulgaaria kuti ärasaatmispidu, ilmselt tuleb neid sarnaseid veel palju teisigi. Otseselt kahju neid inimesi lahkumas näha ei ole, sest ega ma neid tegelikult tundma ei õppinud, vaid pigem on kurb, et see kõik seljataha jääb.

Eile suhteliselt muuhulgas Mattiga rääkides... või no mitte muuhulgas vaid mingist minu frustratsioonist põhjustatuna tuli jutuks see, et mis plaan emmal-kumbal siia tulla oli. pidin tunnistama et ma asju nii läbi ei mõelnud... erinevalt temast, kes tahtis-vajas puhkust (ja siiani ei naudi mõtet koju tagasi minemisest). Mina tulin siia, kuna kukkusin eksamil läbi ja suur elu narratiiv tõlgiks saada lõi vägagi kõikuma kui mitte ei lagunenud täiesti koost.

muideks kogu see vestlus võttis mingi 5 minutit aega, täpselt nii kaua kuni tema kaks tassi kohvi ja mina tassi teed jõudsin ära juua. Ja, jah,.. tüüp joob kohvi, ja tal on ka teisi (minu mõistes) halbu kombeid, millega ma väga midagi peale ei oska hakata. Vahel ajab sellise kergelt enesehävitusliku elurütmi kõrvalt-lähedalt nägemine tohutult endast välja ja tahaks rakendada Silluga väljavõideldud õigust talle loeng maha pidada ja käskida tal selline asi lõpetada, aga me ei ole kaugelti sellises faasis, kus taolist sekkumist normaalseks võiks pidada. Aga selle viie minutiga jõudis ta kokku võtta kõik tagamaad ja põhjused, miks ta hetkel täpselt nii käitub ja on.... nagu ta on. No ja vot, kui ta plaan oligi siin veidi hullu panna esimesest hetkest peale, siis ta seda teeb ka ilmselt lõpuni ja mitte miski ei seisa sel teel ees. Isegi kui ma tahaks, isegi kui ma tahan, hoian end pigem veidi tagasi. Annan talle teada, et see ei ole lahe, kuid üritan mitte näägutada. Ei ole sellist mõjujõudu.

Lisaks kummitab mind pidevalt see, kuidas Tartu on ja kuidas Sillul läheb. Järgmisel hommikul kui mu vanemad ära saatsin, alustasime hommikut eelmisest õhtust üle jäänud vahuveiniga - kell 10 hommikul. Niisama viimaseid minuteid lahedas korteris veetes rääkisime päris palju inimestest, kes on meie ellu ühel või teisel viisil suuresti mõjutanud. Päris palju sai end avatud ja... mingisugune mina-pusle sai ilmselt palju selgemaks. Sellegipoolest mõtlen ikka, kuidas nii asjad läksid, vahel kahetsen tohutult, vahel mitte. Eks selline vahel nii-vahel naa kõikumine läbis seda kaht aastat mis koos elasime. lõpuks lihtsalt... pidin mingi otsuse tegema ja... kuigi mul on ka valus siis kokkuvõttes tean, et mina olin seekord haigettegija. Eriti mõtlen sellele, et mis siis kui ma ei oleks siia tulnud... siis ei oleks ma ilmselt elukorralduses midagi muuta julgenud - kõik oli ju olemas jne. Ja kui ma novembri lõpus Sillut nägin, oli ta välimus vähemalt tohutult, peaaegu tundmatuseni muutunud... jällegi... mis siis kui. Nii ma igatahes on päevi sisustan, mõtlen mis oleks ja mis mitte. Üritan asjadest lihtsalt sotti saada, mis on raske, kui eeskujudeks on inimesed, kes oma esimese tõsise suhtega lõpuni lähevad - töö, lapsed, kodu, abielu. aga selline on reaalsus, ise ma end sellesse olukorda panin ja nüüd ma pean lihtsalt elppima ja edasi liikuma, või vähemalt pinnale jääma. andestust, et nii lakooniline postitus sai vist.

14.

Jäin igatahes pooleli täpselt nädala taguses ajas.
Nagu öeldud sai laupäeval hea tempoga edasi kimatud - juba veidi raskelt kuna kaks eelnevat päeva andsid kuskil ajusagaras tunda, ilmselt und nõudes. Aga kuna mina EI läinud klubiüritusele siis ei olnud Tegelikult isegi hullu. Ma panin kümneks äratuse. Enne kella 11 olin all vastuvõtus, et saada pesumasina võtmeid, kuna välja käimine võrdub uus (või järjekordne) hunnik suitsust läbi imbunud riideid. Vedas, võtmed ka sain, ja uus laar puhtaid riideid oli teel!

paar tundi edasi ja olin valmis välja sööma minema. Ei hakanud midagi suurt leiutama ja läksin East Village'isse. Istusin, sõin ja nautisin wifi võlusid. Kuskil poole burgeri peal mõtlesin, et küsin sommidelt, kuidas eilne klubiüritus edasi läks ja mis kell keegi magama sai jne. Vastus oli see, et sama seltskond plaanis Vietnami turule mingeid molluskeid sööma minna, et kõik on enamvähem elus ja et kui ma tahan võin nendega liituda. Kuna päev oli külm ja uinutav samaaegselt tuli seltskond ainult kasuks. Saime linnas kokku ja sõitsime turule - kõik kolm olid suhteliselt vaevatud ja väga kiindunud oma kohvitopsi. Turult me kahjuks prussakaid ja muid molluskeid ei leidnud ja istusime seega lihtsalt maha mingisse vietnami toidukohta ja võtsime suppi. Söögikohas olevast telekast muideks tuli samal ajal Karjala hokiturniiri ülekanne - mängisid soome ja venemaa. Naljakas igatahes, tekitas ilmselt neis koduigatsust või mingi kerge heldimuse äkki?

Peale suurt sööma (kuidas need aasialsed nii väiksed ikka on kui nad ometi nii suuri portsjone suudavad alla luristada?) oli vaja veidi rahulikumalt võtta ja kuskil liht maha istuda. Sõitsime tagasi linna ja olime juba peaaegu minemas Charlie's Square'i tee-kohvile (Olen seal ka paar korda varem käinud ja täitsa vinks-vonka koht; see on ka päris suur baar nii et alati on lootust, et saab istuma!)
Kuhu me Peaaegu läksime on siis selline koht...

Selle asemel avastasime, et samas hoovis Charlie's square'iga on veel umbes 3-4 väiksemat kohta, nende hulgas üks teemaja. Jajaaa - just seda vaja oligi. Istusime maha, jõime teed, ajasime ka veidi juttu aga kõik olid suht väsinud ja lasid lihtsalt teel endast läbi imbuda, et siis äkki hiljem uue hooga edasi panna. Mina olin veendunud, et peale teemaja olen küll nii relaxed, et tõmban kohe koju, kuid Karoliina teatas, et oli ühe teise eesti neiu, Liinaga, juba päeval või millaski palju varem kokku leppinud, et kohtuvad ja teevad midagi-lähevad kuhugi. Nii tõmbasime teemajas peale pikka istumist ja naudisklemist otsad kokku, saime Liinaga kokku ja mõtlesime, kuhu edasi minna.

Kõmpisime veidi ringi ja olime juba peaaegu minemas mingisse suht hipster-lahedasse kohta, mille nimi tõlkes on "Baar, mida ei ole olemas" (suht lame nimi minu meelest, aga kohalikud on maru hüppes sellest...) kuid see oli täis rahvast ja nii kõmpisime edasi. Liina pakkus välja selise koha nagu Kabinet Muz, mis ei ole mingi "suht hipster koht" vaid ikka täiega full-on hipster blast. Nagu ühele õigele hipster-kohale kombeks, langeb see kuskile teatri-muusika-baari-söögikoha-lounge'i vahepeale ehk kõik ühes. Kui seal juhtumisi mingit teatri-performance-muusika üritust ei ole on pool asutusest justkui suletud-tühi-kinni. Teises pooles on baar ja mugav istumine.

Tõele aru andes oli seal suht lahe ja õlu, mida ma seal proovisin oli häääästi hea. Mingisugune apelsini järelmaitsega nisuõlu. Lahe oli sellepärast, et ma sain suht pikalt rääkida Liinaga, eesti keeles ja puha. Ja oi kui palju naerda. Ta on 8 aastat Tartus elanud ja teab igast kohti ja värke ning nüüd Tallinnas elades oskas soovitada ja võrrelda ja hinnanguid ühele-teisele kohale anda. Lisaks rääkisime niisama elust ja Ümarlaua baarist tartus+marineeritud muna jne. Väga Väga tore kogemus oli see! Sain üle pika aja südamest naerda ja täiesti vabalt ja süüdimatult kõige ja kõigi üle nalja teha.

Homme saame temaga kokku jälle, läheme mingile kirbukale ja loodetavasti pärast saab kuhugi maha istuda ja muljetada veel veidi:) Loodetavasti ei vea tema ootusi alt, sest eelmine nädal oli ikka üle mõistuse pääääris naljakas.

Olgu, Kabinetis olemise kannatasin vapralt ära, kuigi tahtsin juba enne sinna minekut koju saada. No kuna seal oli ikkagi väga tore siis ei olnud hullu! tuju oli hea, aga magama tahtsin Ikkagi saada:). Aga ei veel. Rahvas tahtis edasi peole minna, veel üks õlu teha - jälle, no ei ole hullu! Läksime (mis tuli hiljem välja oli ilmselt kõige normaalsem klubi siin) Metro Music Clubi. Tantsisime Ka veidi, aga kuna muusika varieerus a la 70ndate hittidest kuni Pitbullini + veidike lisaks ka kodumaiseid rahvamuusikahõngulisi klubihitte oli väga raske hoogu sisse saada. Õnneks olime seal kuni... mingi kellani? kaheni? ja läksime ööbussiga koju. Kokkuvõttes ikka success - kindlasti vaieldamatult parim nädalavahetus, mis siiani on olnud!.

13.

oki jätkan!

Reedel sai sis ujumas käidud. Väga hea - jahtklubi suitsukas maha pestud ja viisakad riided selga tõmmatud. Tavaliselt väga palju üliõpilasi seda ESN kaardi soodustust ära ei kasuta, kuid seekord oli turnout isegi päris hea: mina, üks soome neiu Karoliina (kellega olime paar õhtut tagasi just rääkinud, et ta tahaks ka ujuma tulla ja me võiks reedel koos minna - ta isegi saatis mulle reede hommikul facebooki sõnumi, et hei, kas läheme? kuid ma ei vaadanud hommikul arvutisse. sellegipoolest trehvasime trammipeatuses ja sisuliselt läksime ikkagi koos! Yei),

Minu ühikast oli ujulas veel üks neiu, kes alati oma lestade ja maskiga tuleb (nime ei mäleta, kuid neiul on mingi kerge, kuid väga märgatav kõnnidefekt, mistõttu ma hullult austan teda, et ta viitsib hommikuti nii kaugele sõita ja veel ujuma minna jnejne). Peale tuttavate ühikanägude oli üks kohalik tüdo Eva (! kohene sõps mulle, kes muideks õpib inglise keele õpetajaks!), lisaks ka paar kolm kutti, nende hulgas ka minu tuutor Jiri, nii et kokkuvõttes oli kohale ilmunud päris palju vahetusüliõpilasi.

Veel üks pilt ujulast!

Eelmine nädal, muideks, või kaks nädalat tagasi isegi... tegin saatusliku vea ja viisin oma pesuasjad duširuumi ja panin nad avalikult välja duši kõrvale väikesesse nišši, kus need asjad käivad, kuna mingit pinki või midagi sellist ei ole, kuhu asju panna. Kui ma ujumas ära käisin ja tagasi tulin - mäletan selgelt veel, et tol korral ujusin aint 20 minti, sest aurusauna ees oli seekord tõstetud silt, et kui sul rohelist käepaela ei ole (mida mul ei olnud) siis aurusaund ei ole mulle. ja see tõttu jäi ka ujumine lühikeseks. Tulin välja ja mida enam ei olnud - minu pesuasju - isegi svamm oli rotti pandud:D Kahjuks emps, kõik see hea šampoon ja palsam, mis sa mulle kunagi kinkisid jõuludeks ja mis ma alles siia reisile raatsisin kaasa võtta pandi rotti, või viidi liht ära vmisiganes.

Igatahes - kõigepealt küsis Jiri mu käest, et kas ma pärast ujumist lõunatama tahan minna, siis küsis Karoliina mu käest sama... ja samas olin ma leppinud kokku eelmisel õhtul suures Jahtkulbi eufoorias kahe teise sommiga, et kui homme kõik üles saavad ja koolis-ujumas käidud, siis saame kokku, sööme ja võrdleme, kelle silmad kõige hullemad välja näevad.

Oeh, võtsin kõik siis kõik rahva sappa - Jiri, Karoliina, Eva, kel lihtsalt ei olnud midagi paremat otseselt teha ja saime teiste sommidega linnas kokku. Matti ja ta sõber Jyri nägid ikka väga vaevatud välja ja ei olnud telefonis väga rõõmsad, sest küsisid, et "ot sul on seal veel rahvast või?" Aga no oligi väga huvitav tulemus - kuuene seltskond ja kolm rahvust.

Läksime kesklinnas olevasse pubisse Sherlock Holmes ja sõime-jõime-ajasime juttu ja üllatavalt lahe oli. Sees võis muidugi tobi teha niiet minu suured pingutused suitsukast lahti saada ei olnud just Kõige edukamad aga teise korrusel, seal kus meie istusime just kõige hullem ei olnud... ehk tähendab - oleks võinud ka palju palju hullem olla.

Hiljem läksid Jiri ja Karoliina kohvile edasi, Jyri tagasi oma hosteli magama, mina ja Matti tagasi ühikasse - võtsime siin samas all kohvas teed peale mida ma suht kohe magama tõmbasin. paari tunni pärast olid kõik vast piisavalt puhanud ja kuigi alguses tahtsin ma hullult mingile über-hipster-galerii-moespektaakel-üritusele minna, siis ilmselgelt kella seitsmeks ei olnud ma veel välja puhanud, et kuhugi minna.

Ma teadsin, et õhtul pidid sommid minema mingile järjekordsele mahajäetud tööstushoone psy-trans peole (need muusikažanrid millega siin kokku puutun, on ikka Väga Hull - keerulised - ... eile nt arutasime teemal, et mis vahe on trap ja oh kurrja, mai mäleta enam mis see teine stiil oli:D igatahes väga peeneks läks asi! üle minu pea igatahes igakell)

Kuskil õhtupoole, umbes üheksast või nii läksime suure nälja tõttu linna, saime Jyriga kokku ja läksime Pegasse - üks suurimaid pubisid vist siin Brno kesklinnas ja! ärge laske piltidel ennast lollitada - sees on nii paks suitsukas, et ühest otsast teise ei näe.

Ilma inimeste ja kohutava suitsuta näeb isegi päris kutsuv välja! Sõime igatahes kõke head ja paremat ning proovisin isegi oma (vist esimese) IPA õlu ära - Indian Pale Ale - umbes nagu need eesti alternatiivsed pruulikojad ja nende toodang - selline kerge kadakamaitseline mant... tglt mai tea mis otseselt see IPA lahedus on, mulle ta väga ei maitse, aga ta ongi pigem selline toidu kõrval ja ainult õks õhtu jooksul, sest rohkem ajaks südame pahaks. Lihtsalt maitse on nii spetsiifiline ja tugev.

Peale seda tahtsime mingis veidi vaiksemas kohas kohvi-tee teha ja olime juba minemas kuskile... kui Jyri pakkus välja, et saaks tema sõpradega kokku kohas nimega Deserd (Kõrb).

Koht meenutab TUGEVALT Zavoodi siis kui seal võis veel tobi teha, ilmselt peab süüdistama neid kaarjaid lagesid! Üülemine pilt on nö. esimesest ruumist ja veidi on ka baari näha. Selle keskmise samba taga jäi igatahes välisuks. Terve koht asus suht pooleldi maa all ja teine ruum kuhu edasi sai minna oli veelgi magalamal ja täiesti suletud - ei ühtki lahtist akent ega midagi, erinevalt siin olevast pildist. Suits oli seal nii paks et isegi neil, kes tobi tegid hakkasin silmad valutama - see juba näitab midagi. Siinkohal meenub Airi lugemisblogi ja ma tunnen, et kui mina peaks kirjutama Petrone kirjastuse jaoks a la minu tšehhi siis minu kriitika oleks, see et "...ja siis ta kogu aeg vigises sees suitsetamise pärast..." :D Aga srly, see käib vastu...

Peale neid kohti läksin mina koju ja sommid panid edasi mahajäetud hoone poole mingile klubi-muusika-värgile. Siis nautisingi täiega linna ja oma Mäki kokteili. Järgmisel päeval ei võtnud me samas üldse hoogu maha, aga sellest juba hiljem!

12.

He-hei!

Time flies when you are having fun!Tahaks-tahaks kõigest pajatada aga oeh, mis enam meelde tuleb ja mis mitte!?
Brno on jätkuvalt Väga kaunis, veidi sombusem (eriti täna) kuid sellegipoolest alati värske ja täis energiat. Eile hilisõhtul-öösel bussile kõndides oli ikka idüll laes - väike 15 minutiline kõnd läbi kesklinna, hea välimus, uus mantel, vanad-head saapad, käes Mäki jäätisekokteil, sest come on siin nii külm ka ei ole ja kõrvas muusika otse Tartust!

Eile oli üldse pikk päev, heas mõttes. Üleeile pikk päev mitte nii heas mõttes.
Üleeile ehk siis neljapäeval algab kool ulmseliselt vara - 9:30. Õnneks on see teostatav, aga kõik kolmapäevased peod (ja KÕIK erasmuse peod ju ometi On kolmapäeviti) & (neid siiski ei ole nii tihti tegelikult) jäävad üsna tagasihoidlikuks. Ja siis on umbes neljast üks teine seminar, mille jaoks pean vaatama lõpuks kõik The Wire'i hooajad ja lugema igast muud manti!.

Neljapäeval olin küll väsind ja kuidagi tujutu, aga hea söök ja see, et jõudsin oma artikli läbi lugeda kella neljase seminari jaoks süstisid kindlustunnet ja energiat. Eelmiseks nädalaks lugesin suht pinnapealselt ja tunsin end seminaris nii ebakindlalt, et tahtsin selleks korraks max efforti sisse panna, et mitte end halvasti tunda. (Enne seminari teistega rääkides olid enamus piffid selle lugemise üle last kuna "see oli nii keeruline ja arusaamatu" - jah oli küll 70 lehte tehnoloogia arengust ja infotehnoloogia ajastust, kuid mitte ületamatu raskus.)

Aga söök tegi tuju heaks! Põhilised söögikohad muideks, on siin minu jaoks Bistro Franz - suurepärane hipster koht, kus a) ei ole lubatud sees tobi teha b) saab inglise keelega hakkama c) on koolile lähedal d) head toidud - palju vegan asju! Ja East Village, mis on väga ameerikalik söögikas. Meenuab sellist USA filmides nähtud roadside diner'it. Seal Vist võib teha tobi sees kuid asi ei ole nagu väga hull ja kannatab süüa küll.

Ja muideks - see sees tobi tegemine....... mul ei ole sõnu lihtsalt. tšehhi On viimane ELi riik, kus ikka veel ei taheta rakendada seadusi, mis keelaks sees tobitamise. Mu tuutor ütles küll enesekindlalt, et järgmise kahe aasta jooksl seda tehakse, kuid teades siinsete kohalike "mina olen maailma naba" suhtumist siis seadused ainuüksi olukorda ei muuda. kui siin ikka nii Massiliselt seda tehakse, eriti võttes arvesse kohalikku kohviku-õllekultuuri siis ei... mai tea. Lihtsalt nii rõve on kui KÕIK asjad haisevad tobi järgi, isegi mu uus mantel!

anyways, Olgu, neljapäev - sain kooliga ühele poole, läksin koju, viskasin end horisonti ja ootasin und, kuid seda ei tulnud. Pigem oli tunne hoopis selline, et Täna võiks välja minna. Kogusin hoogu ja ootasin ning lõpuks läksin teiste ühika omadega siinsamas ühika kõrval olevasse klubisse Yacht. See on ilmselt kõige rõvedam koht kus ma eales käinud olen, ma ei tea kas peaks seda kohta armastama või vihkama, sest see on nii räämas, kole, haisev, teenindus on olematu, töötajad on ise ka purjus või kivis või mõlemat ja iga kord on seal mingi kutt, kes oma läpakast mussi laseb (selle pluss pooleks on aga see, et saad oma soovilugusid kuulda) (mille miinus pooleks on see, et paljud vahetusüliõpilased lasevad oma mussi oma x kodumaalt ja see ei ole üldse lahe). Kahjuks aga on see lähim koht, kus õlut saab, sest siin linna täielikus ääres olles ei ole just palju võimalusi. Läksin sealt mingi kolme paiku ära, sest tahtsin reede hommikul kindlalt ujuma jõuda!

UJULA! Olen seal peaaegu iga nädal käinud, reede hommikul, alates 11st. 30 kohaliku eest bassein, mingi mullika moodi asi ja aurusun - muidu nii odav see koht ilmselgelt ei ole, kuid ESN kaardiga saab... ja just sel kindlal ajal. Kuna mul võtab umbes 50 minutit, et ujulasse jõuda siis tegelikult see kell 11 on ikka suht vara, et kuskil üldse reedel hommikul olla. Pildi panin sellepärast, et näidata kui võrratu vaade ujulast avaneb - otse linna au ja uhkus - Špilberki lossile.

Seekord meeldis eriti spordituutor-kutt, kes meile ENSi poolt piletid andis. Tavaliselt on seal mõni piff või keegi, kes meid kirja paneb jne, kuid seekord oli kutt, kes väga konkreetselt ütles, et ja, tglt aurusaun ja värgid ei ole meile mõeldud ja selle sümboolse 30 kohaliku eest sinna minna ei tohiks, aga kui te lähete siis ärge oma käepaela väga välgutage ja kõik korraga sinna minge! Igati inimlik kutt!

Lihtsalt igatsen teid!

11.

Oi jah, ei teagi kust alustada või mida üldse. Aeg läheb tõesti nii kuramuse kiiresti!
End võin küll kiita selle eest, et olen ühika rahvaga hakanud rohkem suhtlema - ikka kohe kõvasti - väljas käinud, ühikas hänginud ja tegelikult on hästi tore.

Vast kõige suurem asi, mis vahepeal toimunud oli Eesti riigi presentatsioon. See ei ole muidugi mingi suur au, mis ainult Eesti välja teenis, vaid pigem iga kolmapäevane üritus kus paar-kolm-neli riiki end teistele esitlevad. Üldiselt on kõik läinud seda teed pidi, et näidatakse promovideot, ainult sakslased vist kasutasid videomaterjale pigem taustaks ja see ei olnud nende ettekande põhifookus. Selleks oli hoopis mingisugune joomismälumäng - viis mängijat, kes valesti vastas pidi jooma ja nii elas terve auditoorium neile viiele vaesele mängijale kaasa taustaks saksa šlaager!

Ja ameeriklased ja kanadalased olid ka põneva lähenemise leidnud. Eriti ameeriklased, mis oli positiivselt üllatav, sest ikkagi - me teame põmst kõike nende kultuurist, me ise impordime ja tarbime seda, niiet mida uut ja huvitavat saad sa ikka toota sellise riigi kohta nagu Ameerika seda on?! Kuid nemad said küll hakkama väga hästi. Pigem keskendusid nad erinevate fraaside ja slängi õpetamisele ja nii mõnigi inside-joke (siseringinali) on sealt alguse saanud.

Meie mõtlesime mingi "konseptsiooni" isegi välja. tüüpilise Eesti pere - ja panime täitsa esindusliku 15 minutilise video kokku. Ma usun, et kahjuks läksid nii mõnedki naljad paljudest mööda - ei saanud aru näiteks meie "kaksteist kuud" naljast ja vast nii mõnestki teisest - kuid üldiselt sai naerda ikka veidi ja järgmisel päeval sain ühe bulgaaria pifi käest kiita. Muidugi meid aitas tohutult üks soome kutt Matti, kes tegi suurepärase video näiteks nende endi riigi ettekande jaoks.

Enne ettekannet pakkusime ka Eesti toitu - ehk kamavahtu, karaskit ja küpsisetorti. Muidugi pidi toidu pakkumine algama pool tundi enne ettekandeid, aga need pifid, kes karaskit või miskit küpsetasid jäid hiljaks oma asjadega, jäid trammist maha ja kokuvõttes jäid mingi pool tundi hiljaks. see oli nii piinlik, et ma tahtsin liht sealt tervelt ürituselt minema kõndida... Kõigil olid lauad täis süüa, rahvas tungles ümber ja meil ei midagi. tühi laks.

lõpuks neiud jõudsid ja kui Kambodža, Kreeka ja Gruusia toidud olid juba otsas, ründasid kõik meie lauda!. Üldiselt jäin esitlusega väga rahule, sest enamus riigid kasutavad enda tutvustamiseks vaid mingeid profi filmitud turismivideosid ja kõik. ses mõttes oli meie effort kindlasti kordades suurem. Kuulsin, et kreeka pifid (keda siin on ikka kümnete kaupa) hakkasid esitlusele mõtlema alles sama päeva alguses, samas kui meie alustasime juba nädalaid varem ja suurem osa tööst sai viimase nädala sees tehtud. võib uhke olla!

Pärast seda läksime 2 sakslase, 2 sommi ja viie eestlasega pittu. Käisime läbi kolm erinevat pubi ja muidugi nende kohtade kavliteet kukkus iga järgnevaga, aga oh, nalja sai. korralik punkt suurele ettevõtmisele!

9,5 - 10

Eelmisest postitusest jäi välja ehk kaks asja. Üks pluss ja teine miinus.

Kõigepealt pluss - need asjad siin vasakul. Misiganes need on - kõvasti nelki, mandariin, sidrunit? - ja lõhnavad võrratult. Ilmselt magamistuppa ei paneks sest siis lämbuks ära sellesse magusasse lõhnabuketti, kuid kuskil niisama sauna eesruumis (mitte, et mul selline asi oleks) võiks olla efektne!

Nüüd miinus - seltskond, millele Kata õnneks tähelepanu juhtis. Teiste eestlastega on veidi love-hate suhe siin. Või võibolla vaid ühe-kahega neist. Kõik on omamoodi hullult toredad ja mul ei ole ühtegi halba sõna nende kohta, kuid annab tunda, et suuremas jaos on kõik 23-26 vanused ehk ei ole enam sellist vasikavaimustust kõigest. On mingid väljakujunenud maitsed ja mugavused.

Oeh, ma ei taha bitchida, ma kirjutasin juba pika jutu igast näidetega asjadest ja olukordadest, mis mind häirivad, aga see ikkagi mõttetu. Ma lootsin väga, et teiste eesti piffidega (ükskõik milliste teistega) reisida on lõbus ja vahetu, aga need, kellega ma Bratislavas käisin, olid ikka nii kinni ma-ei-tea-milles ja keegi ei julge-taha-suuda-viitsi rääkida teistega.

Ja siis ma hakkan mõtlema, et äkki on asi minus - ajan lolli juttu, üritan mingeid teemasid käima saada, kuid võibolla on need teiste jaoks liiga mõttetud-nõmedad-lapsikud-igavad et ei viitsi kaasa tulla. Ma tean, et siin olevate piffide hulgas on ka neid täiesti siiraid ja vahetuid naisi, kellega ei oleks mingi probleem kuhugi reisile minna ja kellega ei hakkaks igav - võibolla hakkaksime ideede ülekülluses isegi üksteise lausetesse sisse rääkima, kuid need kellega mina käisin, käitusid kuivalt nagu barankad. Ilmselt siis ka ma ise, sest asja käima ei suutnud tõmmata ja laskusin ka väga kergelt sellesse aga-meil-tegelt-ei-ole-vaja-üksteisega-rääkida meeleolusse.
------------------------------------------

Et üleüldse teineteist (eestlased ikka omavahel) tundma õppida, otsistasime siinse legendaarse Boat party üle lasta ja teha Komarovis (ühikas) omakeskis olemise ja pärast peole minna... bussiga. Oh, seda klassi küll! Aga veidi ajast tagasi minnes.....Kuna samal päeval oli ka Eesti ülikoolide tutvustus, saime mingil hetkel juba kõik koolis kokku. Oli vaja tutvustada põgusalt Eestit, TÜ'd, TLÜ'd ja TTÜ'd. Kuna aga need kaks neidu, kes TLÜ's käivad olid samal ajal loengus, sai keegi teine õnnelik rääkida ülikoolist, kus ta päevagi käinud ei olnud.

Millaski enne omavahel asju arutades-rääkides sain MINA aru, et mul tuleb kõneleda nii Eestist, enda ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, mis oleks olnud lihtne - ma ise veel muideks pakkusin end välja! Eriti oleks see olnud lihtne sellepärast, et Eestist ja TÜ'st rääkida võin lõputult ja siis sealjuures ära mainia ka TLÜ ja et "no tore kool jahh" ja ei mingit piinlikkust. Sain aru, et TTÜ jääb selle pifi õlule, kes seal ka reaalselt käib ja nii on kõik korras.

Kohapeal siiski öeldi, et Eestist räägib ikkagi keegi teine. No olgu, ja, mulle jääb siis TÜ ja TLÜ. Sai eesti osa läbi ja astusin ma ette et kõneleda, tuli slaidi peal järgmisena TLÜ. No kurat mõtlesin endamisi, miks algusesse see raskem pandi mille kohta ma ainult hämada suudan, aga no olgu. Rääkisin ära veidi... tuli TÜ kord, kõnelesin edasi. Korraks sai nagu mõte otsa kui Madli tuli mu juurde ja sosistas kõrva, et kuule, las Sandra räägib TÜst edasi. Hiljem öeldi mulle, et minu osa oligi ainult TLÜ ja kõik. Eriti hästi pandi tanki ikka. Miks ma peaks nõustuma rääkima Ainut sellest ülikoolist, millest mul ühtegi fakti ega kogemust pole.... Ma siiani ei saa aru miks nii tehti jne. Ilmselt eeldasin ise jälle midagi ja/või sain valesti aru.

Hiljem saime uuesti ühikas kokku, et juttu ajada ja järgnev plaan paika seada. mõne inimese kohta arvamus muutus, mõne kohta süvenes.

Edasi peole jõudes oli eriti suur üllatus see, et keskööks oli tulnud kohale umbes 15 inimest. Nagu näha siis ei olnud ka mingi suuur koht, aga tantsevat sai ikka teha. Ideeliselt oli seline pool-retro pidu, et reaalselt oli ka tantsumuusikat... Kohalikud muidugi eelistasid lihtsalt sees tobi tegemist tantsimisele... kuid ehk oli see pidu esimene ajaloos, kus eestlased peo käima tõmbasid ja rahvast tantsima said. Ah, muideks: 90% KOHTADEST VÕIB SEES TOBI TEHA. Keegi mäletab neid aegu? Ma olen siin oldud kuu ajaga hinganud sisse rohkem second-hand suitsu kui viimase viie aastaga Tartus ilmselt. (see pilt on nii petlik, sest tegelikkuses astud sa sisse ja näed ainult umbes meeter enda ette läbi kogu siutsupilve.)

Alguse oli hea, paljutõotav! Üks hetk rebiti kõik pifid tantsima (peale minu) ja tekkis veidi selline inetu-pardipoeg moment, kus üks vaatab kurvalt kuidas teised lõbutsevad. Kuna üks neiu meie seltskonnast oli juba koju läinud, hakkasin suht kiirelt ka ise seda mõtet kaaluma, aga no eriti mark minna sellepärast peolt ära, et keegi tantsima ei kutsunud... aga samas... mida rohkemat seal teha oli?! Siis täiesti tühjast kohast kutsus mingi suva kohalik vend mind enda seltskonnaga liituma. Seda tegin suurima heameelega! Tüübil endal (Martin?) olid mõlemad sleeve'id täis tatoveeritud, muuhulgas oli piltidel Marilyn Monroe, Audrey Hepburn ja tema ema - ja tõesti väga hästi tehtud! Kvaliteedist sai ka aru, et tüüp ei olnud mingi lihtne vanglajõmm, vaid lihtsalt pigem alternatiivse stiili austaja, selline räpi...vend. Aga ja, kesiganes see tüüp ka oli... ta päästis mu õhtu. Jõin vaikselt likööri, ajasin tema (ta kiitis koguaeg kui väga talle mu inglise aktsent meeldib) ja ta sõpradega juttu (üks vend oli mustanahaline ja omavahel käisid koguaeg mingid "kus su koht on, neeger" siseringinaljad).

Lõpuks oli teistele eesti piffidele vist piisavalt saanud ja nad tulid ütlema et lähevad ära. Niiet lõpus olin meie seltskonnast viimane, kes koju läks. Alles nüüd nädal hiljem sain teada, et üks meie omadest oli sel peol mingi kohaliku neiu käest lahtise käega kõrvakiilu saanud. Aga ei ilmesta ka, sest ta oli suht ülemeelikus tujus ja äkki mõni kellele käe ümber pani oli juba võetud. Aga no nalja peab ka saama.

9.

No ilmad on siin ka veidi alla käinud, aga tagiga on täiesti ok kui mingi kampsun v asi alla panna. Siinjuures tänan jällegi Mummi, kes mulle laheda tumesinise kampsu-bleiseri moodi asja ostis ja mida täiega hea hetkel tagi all kanda + väga viisakas loengus-seminaris istuda.

Vahepeal on Kuidagi kiireks läinud, aga õnneks mitte veel väga meeleheitlikuks. Kuigi see, et ma Internetist kahepäevase keelu sain ei olnud nii lahe - unustasin kogemata Torrentil allalaadimise piirangu panna, ja nii jagasin-laadisin üles poole tunniga tohutus koguses materjali ja ületasin mingit piiri. Suurelt. Õnneks sain täna asja korda - pidin vaid kahes kohas/uste taga inimesi otsimas käima, kes mind aidata oskaksid. Veidi oli ka enda lolluses asi süüdi - nimelt ei leidnud vajalikku parooli üles alguses. Pärast kui kõik kohad ja inimesed juba olid ära tüüdatud, leidsin enda toas riiuli pealt õige paberi õige koodiga, et nett tagasi... saada.

Rääkides reisimisest siis millaski septembri lõpus ilmselt... käisime paari eestlasega Bratislavas. Bussisõit sinna võtab sama kaua kui tavalise bussiga Tartust Paidesse - ~1h45min. Sees mõttes lebo.

Mina tahtsin sinna minna ainult ühel põhjusel - teate peaaegu kõik vast kultusfilmi Euroretk. No seal siis on see osa, kus seltskond Bratislavasse satub ja kogu koht mingit jubedat post-Soviet slummi meenutab ehk siis tehakse nalja vana hea id-euroopa kohta ja pannakse kõik stereotüübid selle kandi kohta ühte patta. Filmis muidugi on mingi lahe kohalik vana, kes rõõmustab, et just hakati raudteed ehitama ja "varsi" ikka Berliini saab + et telekasse jõudis just Miami Vice (1984-1989). No muidugi stereotüübid!.

Tegelikkust väga mööda ei olnudki. Jah, seal olid suured BMW ja jumal teab mis suurte firmade hirmkõrged hooned, kuid sisu jäi väheks. Ning ega seal minu arvates väga turistitada ei kannatanudki. Suht igav oli. Ilmselt on kohalik klubi- ja ööelu kirev ja põnev kuid bussist maha astudes tundsin end veidi sarnaselt filmis olnud olukorraga. Kurb ja igav. Ilmselt oleks mõni kohalik osanud viia mingitesse uhketesse urgastesse, kuid niisama turistitamiseks... meh. Vanalinna on neil suht väike, ja selle saab risti räski kiiresti läbi tatsata. 

Kõigepealt tahtsime minna kirikusse...St. Martin's katedraali. Ent täpselt sinna sisse astudes... ehk siis kell 12 hakkas seal jumalateenistus... tol päeval juhtus olema mingi püha vms. Kirikust nägime vaid lahedaid klaasivitraaže, kuid ainult hetkeks, sest et kõik hakkasid laulma ja kirikuõpetaja jutlust lugema (Rooma-katolik kirik, muideks, ikkagi!) ja kõik oli üldse väga uhke, kuid me panime parem ajama.

Siin ronisime mäest üles, et minna kohalikku kindlusesse. See oli ja on ilmselt kõige khuulim osa linnast, ent oma isikupäratusega ta ka mingit kustumatut muljet ei tekitanud. Kõik oli nii valgeks võõbatud ja klants, et igav. + et kindlusesse sisse saada pidi muidugi pileti ostma ja meil ei olnud huvi mingi muuseumi/näituse järele, niiet tegime seda, mida kõik ülejäänudki, ehk nautisime suurepärast vaadet linnale ja jõele. V no, jällegi - oleneb kust linnale peale vaadata. Olen sattunud lugema arvamusi, et suur sild, mis kohe linnusest paistab ja seal otsas asuv lendava taldriku kujuline restoran on mingi suur Jei! ja lahe, aga see oli nii kummaline ja vales kohas... ja siis taustal kõik need paneelikad... 

See on kuidagi nii 90ndad, et valus. Ok. ma Armastan 90ndaid, olen selle aja laps, aga mai ehita endale elutuppa Pearu Pauluse kuju ja pane talle pärga pähe. Ei...Et nagu... kuidagi mingi hea maitse piir sai sellega ületatud. Lisaks on see on nii jääv asi, et kõik peavad veel pikki aastaid mõtlema, et Oli siis sellist asja ikka vaja?!

Doonau on lahe ja kõik, palju suurepäraseid linnasid on sinna ümber tehtud, paljud neist algavad B-tähega.... Belgrad, Budapest, Bratislava... aga viimane lasi küll veidi märgist mööda.

Siit ka väike vaade lossist ja lossile...

No ja ülemisel pildil, mis (ilmselt mingi kuulsa-tähtsa venna) ratsamonumendi juurest tehtud... ei saanud ma oma peast mõtet, et vaevalt too tüüp kes (ilmselt) linna kaitses või selle heaks elu loovutas oleks tahtnud, et ta terve surematu elu mingeid rõvedaid paneelikaid vahib. 

Samas jällegi... natuke mujalt vanalinna vaadates nii hull ei olegi... oeh jah.

Siis käisime presidendipaleed vaatamas, mis tekitas piinlikkust oma liiga slaaviliku ülekullatud väravatega ja täiesti elutühja ümbritseva platsiga. Muuhulgas sain samal väljakul kokku oma toanaabriga, kes samal päeval oli sama reisi ette võtnud. Toakaaslane kutsus kohe ligi mind ja tutvustas väga toredalt mulle on poissi ning koos nõustusime, et suht meh linn. Brno kõvasti parem. Nüüd saan ka veidi aru, miks nii palju slovakke Tšehhis on - vahepeal tundub nagu kahe riigi "lahutust" kunagi toiminudki.

Kui teised kaks edasi mingit teist kirikut üritasid leidma minna, otsustasin ma hoopis rahvusgaleriisse minna. Ilma naljata. Need on need mõlemad hooned - üpris hea kontrast. Seal olles sain aru, et samal ajal kui linnades mingit suurt ilu ei ole, siis on kõik Väljaspool linnasid asuv kordi huvitavam - kohalik loodus, mäed jne, mille kohta ma kolmelt korruselt erinevaid näituseid vaatasin tekitas uut huvi riigi vastu.

Hiljem saime teistega uuesti kokku ja kuna kedagi Väga enam miski ei huvitanud ja kõnnitud sai palju, läksime bussikasse ja ootasime seal vast oma 45 minti, mitte mingit tahtmist ei olnud kellelgi linnas kauem olla. pigem istusime bussikas (sama nukker nagu paide oma ainult suurem) kui olime linnas. vot tak.

8.

Vist kohe järgmine päev paaditripist käisime Jiriga ka midagi veidi kultuurset tegemas. Lasin tal siis vedada end kuhuiganes kunstivärki ta tahtis. Nii läksimegi kohe linna täiesti südames olevasse muuseumi. 

Käin muidu sellest hoonest mitu korda päevas mööda, kuid ei olnud siiani sisse julgenud minna. See väga barokse välimusega hoone on üks kolmest Moravia Galerii hoonest. Teine hoone asub suhteliselt lähedal ehk paari minuti kaugusel ja kolmanda kohta ma ei oska kahjuks midagi öelda. See galerii oma kolme majaga on tšehhis suuruselt teine - pole paha.

Seda pildil olevat hoonet kasutati muideks algselt kloostrina. Üks kutt nimega Joseph II aga omistas selle endale, et igast administratiivasju ajada. Eks seda läks vaja - ta kuulus ikkagi Habsburg-Lotringi perekonda. No ka mulle tegelikult ei ütle see väga midagi. Ajaloost ainult mäletan niipalju, et see Habsburgide dünastia teema käis koguaeg läbi kui kesk-Euroopa ajaloost juttu oli. Olid igast kuningad ja valitsejad ja muidu tähtsad.

Anname aga Joseph'ile andeks et ta selle hoone munkadelt ära võttis, kuna (tsiteerides Wikipeediat) "muuhugas kaotas [Joseph] pärisorjuse, allutas kiriku riigile, deklareeris usuvabadusi ning andis rahvale niivõrd palju kodanikuvabadusi, et see võimaldas tal Prantsuse revolutsiooni algul välja antud Isiku- ja Kodanikuvabaduste Deklaratsiooni nimetada tema seaduste plagiaadiks."

Kui te nõustute minuga ja arvate, et see hoone näeb ülilahe välja, siis on teil kindlasti hea meel teada, et see galerii hoone on vaid osa suuremast pildist: Yeah! Galerii kõrval on veelgi suurem ja uhkem kirik!

Galeriis olid kõige hullemad kriuksuvad põrandad, mis mulle muidugi tegi nalja. Miks? Kuna galeriis peaks justkui olema haudvaikus, et lasta suurtel mõttehiiglastel oma paar tundi mingi pildi ees rahus istuda. (Ja Jiri on täpselt üks sellistest vendadest - ta ise ka tunnistas) & (miks ma kunagi mingite normaalsete kuttide otsa ei satu - alati on mingid "a mis sa selle loo esteetikast arvad? kutid...") Või võibolla oli see mingi vanakooli vargavastane süsteem... Igatahes! Seal oli palju-palju maale Jeesuset ja igast muud piiblijanti. Alguses nagu ei saanudki aru, et kas need KÕIK pildid on originaalid... nad nägid väga head välja ja minu arusaam mingitest 17.-18. sajandi maalidest on see, et nad Peaks nägema välja igati kulunud ja räämas aga kus sa sellega! Ei kujuta ette kui matsiks Jiri mind oleks pidanud kui ma seda reaalselt oleks küsinud... Seekord oli suu õiges kohas kinni.

Vast kõige kuulsam maal - ja ka ainuke mida ma kunagi-kuskil-ilmselt olen varem näinud - oli see -

- ja ma tean. täiega rõve ja häiriv. ja väga kriipi.


- aga anname andeks Rubensile, sest ta oli perv kes abiellus 53-aastaselt oma sugulasega, kes oli 16.

Galeriis muideks oli igas ruumis mingi tädike, kes külastajaid jälitas. Mitte et ma niigi ei jaganud üldse kunstibiiti, aga siis oli veel mingi tädi, kes sind koguaeg igal sammul jälgis. Pärast veidi rääkisime Jiriga sellest (no täiega tema teema!) et mis ma sellest arvasin, mis mulle meeldis jne. Oh jumal küll, kuidas ma lihtsalt pead vangutasin ja tunnistasin, et see ei ole Väga minule... Ja muideks varem kohapeal olles olin isegi natuke enesekindel, sest mäletasin misasi on Pieta ja Madonna, sest neid oli seal igal nurgal. Lõpuks leppisime viiki, et see ei ole lihtsalt väga minu teema ja eesti kultuuriruumis väga klassikuid ei teata/nad ei ole huvitavad (kuigi muidugi võiks), ja et kuna see kõik ikkagi nii kauge ja võõras siis ei ole hullu. Ses mõttes küll jah, et kui see maal mingi 1609 või midagi sellist tehti siis lükkasid vanad eestlased ainult atra ja muust ei osanud unistadagi. Nõme oli loll olla ikkagi. Ja eriti kui sa ise arvad, et kõige hullem eestlase kohta ei olegi...

7.

Sel nädalal hakkas kool ja kuigi tunniplaanis just väga palju aineid ei ole, on tõmblemist siiski olnud palju. Muidugi kõigepealt see, et reaalselt ei tea kus miski seminar aset võtab - uued aadressid, majad, tänavad jne. 

Kõigepealt - kohalike trammide kiituseks! Mulle nii jäägitult meeldivad need! Siin on nii uuemaid kui vanemaid, aga vahet pole kui vanad nad on - nad on puhtad! ja No Smell! Vanemad on nii armad oma ümmarguste tuledega - uued lihtsalt väga mugavad ja kuna trammiliiklus on minu põhiliinil 12 nii tihe siis on alati tunne, et jõudsin just õigeaegselt peatusesse. 

Aga sissejuhatusena sellesse nädalasse käisime paari eestlasega Veveří lossis. Sinna saamiseks pidi kõigepealt tegema väikse 50 minutilise laeva- või paadi(?)sõidu. Selle 50 minuti jooksul tegime vast umbes 7 peatust. Suht nagu bussiga minek. Igas peatuses oli rahvst kes tahtis peale tulla või maha minna. Meie laevuke oli Stuttgart - kahekorruseline, nagu pildi peal halvasti näha on - teine korrus on avatud, et sai seal värskes õhus istuda ja ilma nautida. Õnneks oli viimane väga hea ja kõik toimis. Ehk ainult paadisadamasse saamine oli veidi komplitseeritud... Kuigi linnulennult on minu ühikast paadisadamasse mingi 3km siis täiesti oma teadmatusest kuidas lihtsamini saaks, läksin kõigepealt linna ~30 minutit, peale mida võtsin teise trammi ja panin suht samas suunas tagasi 30 minutit. Õnneks nägin kesklinna peatusest järgmist trammi oodates teist eestlast Madlit, kes pidi ka sinna tulema ja siis oli vähemalt see, et jääme kahekesi hiljaks mitte mina üksi. (Õnneks jõudsime!) [sellel google'i pildil on näha ka neid paadisildasid ehk peatusi - suht lambised aga süsteem toimis õlitatult.]

Veveri lossist endast on mul ka paar pilti, mida kõike ei hakka siia panema, aga millest väärivad näitamist äkki järgmised: osa enda, osad Google'i jällegi! Ülal olev annab juba päris hea aimduse milline see oli - vana ja mitte väga uhke. Renovatsioon oli vist täies hoos, kuigi mitte väga innukalt. Mingit siseruumides olevat suurt väljapanekut ei olnud, kuigi seda oleks justkui võinud eeldada. Hooned olid küll kõik lahedad ja värki, kuid väga üksikutesse sai sisse minna.. ehk siis umbes kahte.

Väike pealtvaade aitab ehk asjad perspektiivi panna: loss asus kahe... no mäe peal vms, mis olid omavahel sillaga ühendatud. Muidu olid uhkema (pildil parempoolse) mäe otsas ka uhkemad hooned (või vähemalt olid nad seda kunagi olnud - eluruumid, vaatlustorn jne). 

Kompleksi uhkemat poolt oli ka rohkem üles vuntsitud - ilmselt selle suure torni tõttu, mida oma nokka meenutava kuju tõttu väärtuseks peetakse. 

Kaht linnuse poolt ühendavalt sillalt on ka järgmine pilt tehtud. Peasissekäik lossi pidi ikka kuidagi dekoreeritud olema ja miks mitte panna mingeid kivist mehikesi siis sinna + muidugi vaade sillalt oli päris hea.

Kohe üle silla peasissekäigu lähedal oli ka üks kahest linnuse lahtisest ruumist, kus sai veidi linnuse-lossi kohta lugeda. (Teine ruum kuhu ka sisse sai minna oli kunagi NLiidu ajal mingisigine õpilassöökla olnud ja seal ei olnud midagi.) Kahjuks oli kõik tšehhi keelne ja mulle ei jäänud muud kui imetleda lihtsalt relvi ja kohalikku heraldikat - igast kotkad ja lõvid on siin ikka aus ja see mulle meeldib: 

Sillast vasakul pool olid kunagi olnud teenindava personali alad enamasti - sepakoda jne. See hoone siin ülal pildil oli samuti kinnine nagu terve vasak osa, ent seal asus ilmselt kõige korralikuma väljanägemisega hoone kogu selle kompleksi peale. Minu pildilt ei ole seda muidugi väga hästi aru saada, aga fassaad oli korralik ja mingeid lilli oli sinna istutatud jne.

Vasakul poolel sai tornides turnida ja veidi ringi vaadata. Seal oli ka mingi väike söögikoht, kus sai kohalikke kartulipannkooke ja muud sellist proovida (ma otsustasin kindlapeale mängida ja võtsin suitsutatud kana) ja hinnad ei olnud üldse kallid. Veidi edasi täiesti ei tea kust ilmus välja mingi hipster kohvik, kus suured tšehhi mehed rahvamuusikat mängisid ja kus ilmselt kohalikke veine sai proovida (me piirdusime jäätisega). 

6.

Selline ta on. Linna üks põhitänavaid - Husova - laupäeval tüüpiliselt inimtühi. Sellisel ajal on väga chill linnas ringi liikuda, mitte kedagi ei ole.

Aga rääkides sellest, mida teinud viimasel ajal siis kolm (?) päeva tagasi käisime teiste eesti neiudega kohalikus India restos söömas. buffee oli odav - 99 kohalikku ja söö palju jõuad, kuid see-eest maksis vesi umbes pool buffee hinnast... ja lõpus küsiti veel lisa kümpa kui su arve jäi alla 200 (?) kohaliku... imelik... kuskilt ikka nööritakse ja vist mitte ainult turiste.

peale seda läksime Liina soovitusel kohaliku Vabaduse platsi (Náměstí Svobody) ja tegime katusekohvikus pilte ja väiksed värvilised joogid. aga nüüd ma juba kordan ennast, ma rääkisin sellest juba eelmisest postituses.

Millest ma aga Ei rääkind oli see, et eile oli siin BUTi ühikas sushi õhtu. Siin elab üks soomlane Matti, kes töötas kunagi paar aastat Tamperes sushikokana ja oli nüüd valmis kõiki huvilisi kostitama kodus valmistatud sushiga.

Kuna idee meeldis ja ühika rahvast väga ei tunne, mõtlesin, et see on suurepärane võimalus ka kurikuulsa kuuenda korruse (KKK, 666???) rahvaga tutvust teha. Käisime kokaga linnas kala ostmas ja muuhulgas ka kohalikul Vietnami turul. Ma olin sellest kohast juba varem kuulnud, kuna suht põnev asi ikkagi tundub olevat. Sinna minnes ootasin vaimusilmas mingit Türgi bazaari moodi kohta kus on telgid ja palju rahvast ning kauplemine käib lärmakalt ja kirevalt. Tegelikkus oli midagi muud. Juba see koht kus turg asus - täiesti linna ääres - oli veidi kõhe ja veider. Ühel pool oli kõige tavalisem hiigelpõld, kus traktor kündis ja mõnusat mulla ja kartuli lõhna üles viskas ning teisel pool suvad tööstushooned. Ainukene vihje mingilegi aasiapärasusele sealkandis oli kollane poolkaar, mis ulatus üle turu sissepääsu ja oli kaunistatud mingisuguse orientaalse märgiga. Ilmselt siis õige koht.

Türgi bazaari asemel oli seal... no Sepa turg. Reaalselt. Suva parkla kus keskel oli üks suur plekkhoone ja selle ümber väiksemaid kollaseid plekkpoekesi. Seal oli Igast odavat manti alates mannekeenide kehadest lõpetades ilmselt mingite liba-iPhone'idega. Kuna ma käisime seal ennekõike toidukraami ostmas siis sinna suurde kaarhalli ei läinudki, vaid piilusime korra sisse ja olime mõlemad Mattiga ikka suht karbid lahti ja kinnitasime, et sinna peab tagasi minema. Ah! ja igast sushi ja muu aasiatoitude ja toiduainete vahel oli igas poes ka pudel Finlandiat müügil. WTF? Mis värk väikestel vietnami naistel selle Finlandiaga on?... Aga jah, sinna peab tagasi minema. Kasvõi lihtsalt nalja ja mõnusa võltsnaha lõhna pärast. Sepa turg no ma ütlen!.

Pärast ühikas tagasi olles tegime ettevalmistusi et ka kunagi süüa saaks ja ettevalmistuste peale läks reaalselt mingi 4 tundi. Aga toit tuli see-eest maitsev! Ühika köök on muidugi koridori peale ja see ei ole väga suur aga kuidagi suutsime sinna ikka mingi 10 inimest korraga sisse pressida. Muidugi olid kohal ka väikesed hispaania neiud, kelle saabumisel ümbritsev volüüm kordades valjemaks muutus. Oeh, temperamentide vahe ongi ilmselt suurim erinevus kõigi erasmuslate vahel. Muuhulgas tutvusin ka ühe teise sommiga, Mia oli ta nimi vist. Mia oli ehe somm, süüa teha ei osanud ja oli selle üle uhke. Feminist-somm = kõige hullem kombinatsioon üldse. Muuhulgas ütles ta, et ma nägevat väga eheda sommi moodi välja... ja kui ma ütlesin, et no mu vanaema sealtpoolt pärit oli pilt selge.

Ah ja et te ei arvaks, et ma siin täiesti kuivan, siis kuidagi on mul õnnestunud paar korda ka ööbussiga koju minna! Esimene kord lihtsalt kuna ma ei vaadanud kella ja õues oli soe. Teine kord alles paar päeva tagasi kui olin enda meelest teel majandusteaduskonda Tšehhi riigi teemalist ettekannet kuulama ja kohalikke toite maitsma. Läksin õigele trammile ja puha aga õigesse kohta välja ei jõudnud, pigem mingisse linnaäärsesse magalasse.

Ega ma ise hakkasin ka juba kahtlustama, et see vist õige koht ei ole, aga kui Triin (kellega koos majandusteaduskonda pidime minema) mulle helistas ja küsis, et kus ma olen... muutus asi kindlalt veidraks. Ma vastasin talle, et no selles [nimega] peatuses ja kordasin seda umbes 4 korda, kuid kui tema, kes iga päev sama liini pidi sõidab ikka ütleb, et Ei, sellist peatust ma küll ei tea, siis jah. olin valele poole sõitnud. Nii jäi ettekanne nägemata ja toidud proovimata. Kuna ühistransport on siin nii lollikindel siis tagasi linna saamiseks ei läinud vaja muud kui teisele poole teed ja sama number trammiga mindud teed mööda tagasi saada. 

Kuna samal päeval olin linnas (pigem enda teaduskonna hoones) oma tuutoriga ka kokku jooksnud teadsin et ta linnas SemesterStart üritusel ning majandusteaduskonna ja ettekande asemel hängisin Jiriga. Õhtuti on siin ikka mõnus ja keskööl saab bussiga täpselt ühika kõrvale niiet ei olegi midagi väga viga.

5.

Vihmane nädalavahetus sai lõpuks läbi ja uuel nädalal uue hooga - kõigepealt loomaaeda! Wiiiiii! Picture time!
Esimesena nägin muideks tiigrit, magavat. Ta oli nii nummi!
Loomaaed ise (olles esmaspäev ja kõik) oli täiesti inimtühi. Alles hiljem, õhtupoole hakkasid sinna mingid üksikud inimesed tekkima, eriti emad-isad lastega. Loomaaed asus väga looduskaunis kohas, otse mäenõlval. ja mitte mingi lihtne mägi või küngas, aga reaalne tõus oli esimesest hetkest peale kuni lõppu-tippu välja et siis uuesti alla tulla ja veel teisi loomi näha. Pani ikka hingeldama küll, mingit niisama nautlemist ja kõmpimist ei olnud.

Mis mulle tohutult meeldis oli see veel, et ... et ei olnud selliseid tobedaid puure nagu Tallinna loomaias. Kuigi jah, ka Tallinn teeb selle nimel tööd, et kogu park rohkem looduskaunimaks muuta (ja Tallinnas saad koduloomi väntsutada lasteloomaaias jne....) ja et oleks vähem lihtsalt loomade näitamist trellide taga ja rohkem võimalusi neid näha neile tuttavad keskkonnas. Tallinnas kõnnid tihti nagu poes riiulite vahel ja loomad on kõik sellistes väikestes puurides ja trellid ees. Siin tegi vist juba maastiku topograafia (õige sõna?) oma töö ehk mäe omapära pidi arvesse võtma ja sellega koostööd tegema. Ehk siis ei ole võimalust lihtsalt ehitada karpe üksteise kõrvale vaid kõikjal oli erinevaid tasandeid ja ühte looma sai vaadata mitmest erinevast kohast - eest, nurgast, mitmest kohast paremalt ja vasakult või ülevalt alla jne.

Selline tunne oli nagu kõnniks kuskil metsas ringi, ja ilmselt seal oli ka väga palju originaalmaastikku alles jäetud + puid ja kõike muud sellist ning väikeseid koskesid ja asjakesi juurde tehtud. Sellel pildil on näha tüüpilist head lahendust kus läbi klaaspaneelide sai loomi uudistamas käia. + "puurile" saab peaaegu ringi peale teha ja loomi erinevatest külgedest vaadata. Ilus!.

No ja kes seal veel olid:


Mõmmid! Hundid!

 Sebraseeria:

 Hobused!

 Kaelkirjakud!

Üks kaelkirjak teadis, et aiast väljas on parem kraam ja sõi lihtsalt üle aia lehti.

Kängurud kõik magasid ja neid ei näinud. Nende aeda sai sisse minna ja ringi kõndida, küll kindlalt määratletud tee peal, kuid siiski, lihtsalt vabalt koos nendega seal olla ja vaadata (kui nad just ei maga , sest siis pole midagi vaadata). Lisaks olid paljud loomad kokku pandud ühte suuremasse aedikusse, näiteks kaelkirjad ja sebrad ja mingid gnuude moodi pühvlid vms olid kõik rõõmsalt koos ja olid muhedad. No problem!.

Täna käisime väljas eesti piffidega ja leidsime suurepärase katusekohviku! Tglt oli ilm ilus ja soe ja kõik jutud, aga siin tundub kõik hästi tume ja vihmane. Vihm tuli, aga paari tunni pärast.

4.

Oleks ma võinud seda arvata et kõigest paar päeva hiljem seda vale-marsruudi intsidenti jooksen ma Mahoga linnapeal kokku! Tegelikult väga imelik kogemus üldse kui keegi kuskil võõras linnas kus sa kedagi ei tea sinu nime äkitselt hüüab! Aga nii ta juhtus. Maho on ikka armas, mis ma ütlen. Ta oli koos oma sõpsiga, kes oli veel väiksem kui Maho ja muutus hullult pelglikuks kui ma talle Ka tšau ütlesin. Oli nagu meelitatud aga ei julgenud seda välja näidata. Oh, nende kultuuri... ma ei saa sellest aru.

Muidugi sel hetkel kui ma temaga kokku jooksin oli mul hullult kiire, sest samal õhtul oli international dinner - rahvusvaheline õhtusöök, kuhu ka eesti piffid kohusetundlikult kohale läksid. Valmistasime ette kiluvõileibu munaga, Vana Tallinnat kohvi ja vahukoorega, eesti komme ja muidu kooki ning vana-häid seakõrvu. Saime kiita küll, kuid kuna me hilinesime üritusele umbes 40 mintsa ja osadel olid selleks hetkeks juba lauad tühjad, jäi endal kõik hea maitsmata. võitsid vist portugaallased ent siin on ka veidi maffia, sest neid on kõige rohkem vist. või no, igatahes - poolakaid, hispaanlasi jne on hästi palju.

Muidugi on ka igast türklasi, grusiine ja jaapanlasi ja... tore ses mõttes. Oma ID-kaardiga juba lõin teiste idaeurooplaste seas laineid kui seletasin, et sellega saab no... absull kõike teha ja kõiki riigiga seonduvaid asju ajada, eriti tol päeval kui meid gruppidesse pandi ja konkreetselt veetigi mööda linna et kõik oma kaardid-ühistranspordi asjad-kõik kõik valmis saaks. See tähendas terve päeva liht järjekordades seismist ja paberimäärimist. Õnneks on siinkohal veidi kasu vene keele oskustest. Jah, kuigi kohalikud väga ei taha end seostada Venemaaga, peab ütlema et keele poolest on mingid tüved väga sarnased. Ah jah, ja järjekordades olemine, jah... ühistranspordi kaarti tehes oli kontoris selleks eraldi mees kes igale järgmisele inimesele ütles mis number kassasse ta peab pöörduma. Õnneks on numbrid niipiisavalt sarnased, et ma ei pidanud suurte silmadega välismaalast mängima ja üle küsima. Eding ütles kunagi et vene keelt läheb teil kõigil vaja, ta unustas täpsustada, et ilmselt peab selle fakti tõestamiseks kõigepealt välismaale minema....

Kolmapäevast reedeni oli ka tšehhi keele kiirkursus, mis mulle väga meeldis. Arvasin, et oleks ikka ho-hoo mingi filoloogia taustaga ja vene keelt veidi jagan, et ilmselt väga raske pole, kuid hääldus on ikka omaette ooper. Alguses muidugi ei jaganud üldse biiti, aga järgmine hommik trammis  lihtsaid asju üle vaadates hakkasid need vene tüved sealt kuskilt välja paistma ja olin uhke, et aru sain sellest. Hääldusest rääkides on alati meeles see kuidas kuskil 7ndas klassis Eding ütles, et mul hea hääldus. Ja vot ilmselt oligi ja seda tänu pidevalt muusikaga tegelemisele ja üldisele avatusele uute keelte suhtes. Nüüd tunnen et see oskus on kuhugi kadunud ja kõik keeled mida ma üritan õppida tulevad kõigepealt läbi tugeva inglise hääldusfiltri ja teatavat muusikalisust keeles enam ära ka ei kuule...

Peale keeletundide midagi väga kohustuslikku rohkem olnud siin ei ole. Tähendab, isegi need kolm päeva ei olnud kohustuslikud. Mis ilmselt paljudel teistel plaanid sassi lõi oli kolmpäevane esimene Erasmuse klubiõhtu. Järgmisel päeval oli 25st alles 5 inimest. Mina olin vist ainukene oma keelegrupist, kes kluppi ei läinud. ei viitsinud tõesti. Vahepeal pandakse Facebooki üles ka ühikates toimuvaid soojendupidude klippe ja need tunduvad üsna rajud. Kahjuks ma mingi klubi inimene väga pole ja oma pidutsemised suures jaos (v no vähemalt sellised peod, millest enamus koosneb lihtsalt koos karjumisest ja pidevast juubeldamisest) on tehtud. ja ega väga e tõmba ka higistavate hispaanlastega koos hüppama.

Tegelikult peab muidugi tunnistama, et Erasmuse maine ja tegelikkus on kooskõlas. Maine poolest on Erasmus kõva pidutsemine ja uute inimestega kohtumine ja veel pidutsemine, aga hetkel mul veel igav ei ole nii et eks ma ole see vähemus (igav rahvas) kes tohutult tõmmelda ei viitsi.


Ah ja! täna tegin väikse poeringi ka. Mingit söögivärki ja pesugeeli ja kausi ja riidepuid ostsin, kuna need pifid kes korterikaaslast otsisid, valisid ikkagi kellegi teise... Silver ka juba tegelikult kuulsin minu jauramist sellel teemal, aga tõesti see korter oli vaatega pargile ja seal oli rõdu ja kõik oli ilus jnejne. Aga samal ajal kui ma selle korterirahvaga tutvumas käisin oli kuidagi nii raske mõelda, et äkki pean asjad kokku uuesti panema ja kuhugi edasi liikuma. Muidugi mõte, et uus koht on nii hea ja ilus oleks aidanud, kuid tol hetkel oli raske. Enam isegi ei ole ja enam nii ei mõtle. Sain aru, et inimesel kasvavad juured mingi uue kohaga kuskil 3-4 päevaga juba. Või vähemalt on see see aeg kui ma juuri kuhugi meelevaldselt ajada püüdsin, sest muud valikut lihtsalt ei olnud.

Igatahes nüüd sain aru, et pean siin edasi olema ja selle koha heaks ka midagi peale hakkama. Teiste eestlaste jutte kuuldes mõistsin ka, et nii hull ei olegi. Nemad samuti linnast kaugel ja pesuruumid isegi kahe toa peale jne. Ühesõnaga mul on täiesti teostatav siin elada. Tulin siis kolme kotiga... ja... alles ühikasse sisenedes hakkasin seda kahetsema. Tuli meelde et lift ju ei tööta teist päeva. Juhhei 9 korruse rahvale! See on palju hullem kui otse suvevahejalt tulles esimene nädal Tartus "suitsetaja surmast" üle kõmpimine! on!

3.

Täna hommikul pidi kohustuslikus korras olema mingite workshoppide tutvustamine: a la ... turvalisus ühikates, kohalik elu, mida teha kui midagi juhtub, aga ka reisimisvõimalused jne. Turvalisus (eelkõige tuleohutus) oli aktuaalne sellepärast, et eelmine aasta oli ühes MU ülikooli ühikas tulekahju tekkinud. Nüüd renoveeriti seda hoonet... mingis ulatuses. see on ka põhjus miks mina ja veel tegelikult üpriski paljusid just siia linna äärde tehnikaülikooli ühikatesse paigutati.

Väga eestlslikult kui väga mitte-minulikult olin juba 20 minutit varem kohal selles kinos kus neid ettekandeid peeti ja kus infoputkad olid üles löödud. Väga tüüpiliselt aga kohalikele ja teistele vahetusüliõpilastele polnud kell 10 (kui asi algama pidi) veel väga kedagi kohal. Ettekanded algasid ka hiljem lubatust ja üldse oli räige mõttetu täpselt kohale minna. Lisaks tundus et üritus mis enne oli reklaamitud kui kohustuslik (ilmselt tuleohutuse pärast) jäi paljudel nägemata, sest no... see nüüd nii eluliselt tähtis ka ei olnud.

Ega väga midagi teada ei saanudki, et kohalikku kujusid ja mälestisi ei tasu näppida-lõhkuda ja kui ikka jama on siis helista 112. peale seda pidi ka veel tulema expatide (expatriate'ide - enda kodumaalt lahkunute) kohta ettekanne. see Pidi rääkima sellest kuidas Tšehhis hakkama saada kui siia otsustada elama tulla ja et nemda aitavad uusi tulijaid. Kuna ma siia Kolida ei kavatse, siis tundus see natukene liig ja mina ning (jumal tänatud et seal oli ka) üks teine eestlane tõmbasime lõunat sööma.

Lisaks oli täna filmiõhtu, kuhu ma samuti ei läinud. Võibla vaatan filmi järgi v midagi kui netist tõmmata saab. Alguses nagu mõtlesin minna aga siis sain Jiriga kokku ja läksime sööma ja hetkel on söök eluliselt palju tähtsam kui mingi film. Ajasime juttu ja kõndisime veic ringi. Ta on täiega ajaloolane, meeldib ringi jalutada olgu tegemist muuseumi või tänavaga ja pikalt. Ta on ka umbes-täpselt kaks meetrit niiet minusugune käbi ta kõrval peab tegema iga tema kahe sammu kohta kolm.

Tagasiteel kui me juba vanalinnast välja jõudsime trammipeatusesse kõnetas meid üks väike Jaapani neiu. Ta oli ära eksinud ja linnarahvas oli ta siia juhatanud. ideeliselt oli ta täiesti õiges kohas kuna põhitrammikast sõidavad vist kõik liinid läbi ja ta teadis isegi, mis number trammile ta minema peab ja kuhu ühikasse. Ta ütles oma ühika nimeks Komarov ja alguses mulle juba tundus et (kuna kõik peatused on täpselt ühtemoodi nimedega) et jah, ilmselt on see mõni peatus enne minu ühikat/peatust.

Tramm tuligi suht kohe ning mina ja väike Jaapani neiu hüppasime peale. Trammis olles istusin ta kõrvale ja ajasime veidi juttu. Siis aga hakkasin mõtlema... tramm sõidab põhjasuunas, kus tegelikult peale minu ühika, mis täiesti liini lõpus on, ei ole ühtegi teist. Toksisin nutivärgendusse nime Komarov Brno sisse ja nagu ma kartsingi, oli ta sõitnud valele poole ja mina veel ütlesin, et see on õige. Õnneks olime vaid kolm-neli peatust sõitnud kui ma endale kindlaks jäin ja ütlesin talle et ta peab maha minema ja lihtsalt minema teisele poole teed ja sama number trammiga tagasi sõitma enda lõpp-peatusesse teisele poole.

Siis hakkas hing valutama. Neiu läks maha ja mina istusin edasi oma õigel suunal. Otsustasin ka maha hüpata ja kasvõi temaga koos oodata. läksingi välja ja võtsin tal varrukast kinni suht sõna otseses mõttes.ütlesin, et sorry et valele poole ta viisin ja et ootame koos mingi kümpa. ajasime juttu, mina eriti kõigest mida sülg suhu tõi ja üritasin eriti sõbralik olla kuna minu kala ikkagi. ta oli hästi tore ja teadis eestit ja mingit eesti kutti (Reigo?), kes kunagi Kansai Gadai ülikoolis Jaapanis vahetusüliõpilane oli ja nüüd igal pool Osakas trammides ja mujal reklaamiplakatitel sama ülikooli reklaamimas on. Reigo sai joppamisi kuulsaks.. heh.

Ajasime igatahes veel juttu ja lõpus ta tänas mind nii viisakalt ja siiralt ja kallistas hästi kõvasti ja ütles inglise keeles aitähh, Eva, kuigi ma olin talle oma nime vaid korra öelnud ja tavaliselt inimestel lähevad meelest niimoodi korra öeldud nimed. tema oma ürotasin seda enam meeles pidada ja selleks oli Maho - see tähendab laeva suurimat purje ja selle nime oli pannud talle ta vanaema, et ta ikka kõrgele ja kaugele sihiks.

Tore neiu.:)

2.

Tervist nummid.

Pean ütlema, et asjad vähekese haaval lähevad lihtsamaks. Midagi nagu taipan juba. üleüldse, nii sellest kuidas siin asjad toimivad ja mis siin ei toimi. Minu netikaabli seiklus oli tore ja sellest oli ikka ütlemata kasu kui ma loen Facebooki foorumis hädas erasmuslasi, kes siin BUTi (Brno university of technology) ühikates on ja mitte hakkama ei saa omale neti ühendamisega.

täna ja üleeile käisin ka oma buddy'ga (sõbraga) kohtumas. Ta nimi on Jiri ja ei, ükskõik kuidas te arvate et seda hääldada tuleks, te eksite. Tundub lihtne aga tglt on seal nimes mingi klassikaline tšehhi keelepaine, mida eestlane hääldada ei suuda. Esimene kord saime kokku kõigepealt niisama närvide rahustamiseks ja täna juba asjalikult linnas tuuritamiseks. kõndisime metsikult pikalt ikka. käisime kohalikku lossi vaatamas. 

Lisaks oli täna mingisugune draakoni päev ehk siis kohalikus õlletehases Starobrno (vana Brno nagu te kõik aru saite) oli selle puhul avatud uste päev. Siin on google'ist järjekordselt võetud pilt:

Nagu te ka näete siis see midagi ülierilist ei ole. Kohalikele samas on ikkagi au ja uhkus nagu tartukatele A le Coq või harjukatele Saku. Täna oli muidugi avatud uste päev ja pildi peal oleva aia või misiganes see kollane sein seal ka ei oleks sees ehk selle imeliku pooliku õllemahuti/torni ümber olid lauad ja päikesevarjud ja seal oli nii palju rahvast nagu homme tuleks kuivseadus. kõik panid õlli ja sisehoovis oli mingi lava ja süldimuusikat.

Jiri ütles, et õlu, mis sealt tuleb on vaatamata kõigele sitt ja seda ei tasuks proovida. See Starobrno pidi olevat liiga suur tootja. Palju paremad on väikesed ja keskmise suurusega tootjad. Viskasin siis ka oma teadmised mängu ja mingil põhjusel eeldasin ma et vana-hea Krušovice (eriti tume!) on samuti selle pruulikoja toode kuna see Eestis nii tavaline ja ütlesin, et "no krušovice küll halb ei ole ju". (Ainuke tšehhi õlu peale Krušovitce'i mis meelde tuli oli see soku pildiga.... aga nimi Kozel muidugi tol hetkel meelde ei tulnud...ja võibolla parem ongi...)

 
See aga vist avaldas Jirile muljet, et ma sellist õllet teadsin ja ta ütles et tglt on Krušovice hea ja see on pigem keskmise suurusega tootjalt ning seepärast ka palju parem ja seda juua tasub. (Sain vist plusspunkte, aitähh J. R. Schrammi Keller Tartus kõigi nende teadmiste eest.)


Mis mulle aga meeldis oli hoopis see, et õlletehase taga või niimoodi pooleldi küljega oli mingi metsikult lahe kirik. Laupäeval kahjuks suletud, kuid sellegipoolest khuul. Pilt on sitt aga annab mõtte edasi:
muideks piltidele klikkides saab neid ilmselt suuremana ka näha.

Kõigepealt muidugi alustasin sellega, et on draakoni päev. no see päev on tolle venna auks: 

Mõlemat järgnevat nägin a muideks juba esimesel ekskursiooni päeval ka oma silmaga ära. Esimene on kohalik draakon-vihmaveerenn. Väga sarnane on ka tartus raekoja platsi taga nurga peal kus mingi tühi maja on kirjaga draakoni baar v miskit... Tartus on see muidugi hoopis väiksem ja... no seda ei teata nii palju. aga taolised asjad pidi väga uhked olema.

See vend siin on teine Brno draakon. Jah, ma tean et ta näeb välja nagu ülesöönud krokodill kuid Ei, seda ta ei ole. tegu on draakoniga nagu Jiri mulle toonitas. Ka seal käisin ära.




 



Siin on ka pilt mille ma nutika telefoniga tegin. väike vaade linnale mu siinolemise teisest päevast:

See on panoraam niiet klikkige kindlasti suuremaks!
Ja kaks pilti Masaryki ülikooli nö peahoonest.

Üks on minu, teine Google'i tehtud.
See ikka selleks et te näeks kui päikeseline siin on ja et teisel pool tänavat on väike tiigike.

Hetkel kõik. Rääkisin just vanematega telfus ja see postitud ja piltidega jamamine võttis julmalt aega. tahaks raamatut lugeda, mille täna ostsin.