4.

Oleks ma võinud seda arvata et kõigest paar päeva hiljem seda vale-marsruudi intsidenti jooksen ma Mahoga linnapeal kokku! Tegelikult väga imelik kogemus üldse kui keegi kuskil võõras linnas kus sa kedagi ei tea sinu nime äkitselt hüüab! Aga nii ta juhtus. Maho on ikka armas, mis ma ütlen. Ta oli koos oma sõpsiga, kes oli veel väiksem kui Maho ja muutus hullult pelglikuks kui ma talle Ka tšau ütlesin. Oli nagu meelitatud aga ei julgenud seda välja näidata. Oh, nende kultuuri... ma ei saa sellest aru.

Muidugi sel hetkel kui ma temaga kokku jooksin oli mul hullult kiire, sest samal õhtul oli international dinner - rahvusvaheline õhtusöök, kuhu ka eesti piffid kohusetundlikult kohale läksid. Valmistasime ette kiluvõileibu munaga, Vana Tallinnat kohvi ja vahukoorega, eesti komme ja muidu kooki ning vana-häid seakõrvu. Saime kiita küll, kuid kuna me hilinesime üritusele umbes 40 mintsa ja osadel olid selleks hetkeks juba lauad tühjad, jäi endal kõik hea maitsmata. võitsid vist portugaallased ent siin on ka veidi maffia, sest neid on kõige rohkem vist. või no, igatahes - poolakaid, hispaanlasi jne on hästi palju.

Muidugi on ka igast türklasi, grusiine ja jaapanlasi ja... tore ses mõttes. Oma ID-kaardiga juba lõin teiste idaeurooplaste seas laineid kui seletasin, et sellega saab no... absull kõike teha ja kõiki riigiga seonduvaid asju ajada, eriti tol päeval kui meid gruppidesse pandi ja konkreetselt veetigi mööda linna et kõik oma kaardid-ühistranspordi asjad-kõik kõik valmis saaks. See tähendas terve päeva liht järjekordades seismist ja paberimäärimist. Õnneks on siinkohal veidi kasu vene keele oskustest. Jah, kuigi kohalikud väga ei taha end seostada Venemaaga, peab ütlema et keele poolest on mingid tüved väga sarnased. Ah jah, ja järjekordades olemine, jah... ühistranspordi kaarti tehes oli kontoris selleks eraldi mees kes igale järgmisele inimesele ütles mis number kassasse ta peab pöörduma. Õnneks on numbrid niipiisavalt sarnased, et ma ei pidanud suurte silmadega välismaalast mängima ja üle küsima. Eding ütles kunagi et vene keelt läheb teil kõigil vaja, ta unustas täpsustada, et ilmselt peab selle fakti tõestamiseks kõigepealt välismaale minema....

Kolmapäevast reedeni oli ka tšehhi keele kiirkursus, mis mulle väga meeldis. Arvasin, et oleks ikka ho-hoo mingi filoloogia taustaga ja vene keelt veidi jagan, et ilmselt väga raske pole, kuid hääldus on ikka omaette ooper. Alguses muidugi ei jaganud üldse biiti, aga järgmine hommik trammis  lihtsaid asju üle vaadates hakkasid need vene tüved sealt kuskilt välja paistma ja olin uhke, et aru sain sellest. Hääldusest rääkides on alati meeles see kuidas kuskil 7ndas klassis Eding ütles, et mul hea hääldus. Ja vot ilmselt oligi ja seda tänu pidevalt muusikaga tegelemisele ja üldisele avatusele uute keelte suhtes. Nüüd tunnen et see oskus on kuhugi kadunud ja kõik keeled mida ma üritan õppida tulevad kõigepealt läbi tugeva inglise hääldusfiltri ja teatavat muusikalisust keeles enam ära ka ei kuule...

Peale keeletundide midagi väga kohustuslikku rohkem olnud siin ei ole. Tähendab, isegi need kolm päeva ei olnud kohustuslikud. Mis ilmselt paljudel teistel plaanid sassi lõi oli kolmpäevane esimene Erasmuse klubiõhtu. Järgmisel päeval oli 25st alles 5 inimest. Mina olin vist ainukene oma keelegrupist, kes kluppi ei läinud. ei viitsinud tõesti. Vahepeal pandakse Facebooki üles ka ühikates toimuvaid soojendupidude klippe ja need tunduvad üsna rajud. Kahjuks ma mingi klubi inimene väga pole ja oma pidutsemised suures jaos (v no vähemalt sellised peod, millest enamus koosneb lihtsalt koos karjumisest ja pidevast juubeldamisest) on tehtud. ja ega väga e tõmba ka higistavate hispaanlastega koos hüppama.

Tegelikult peab muidugi tunnistama, et Erasmuse maine ja tegelikkus on kooskõlas. Maine poolest on Erasmus kõva pidutsemine ja uute inimestega kohtumine ja veel pidutsemine, aga hetkel mul veel igav ei ole nii et eks ma ole see vähemus (igav rahvas) kes tohutult tõmmelda ei viitsi.


Ah ja! täna tegin väikse poeringi ka. Mingit söögivärki ja pesugeeli ja kausi ja riidepuid ostsin, kuna need pifid kes korterikaaslast otsisid, valisid ikkagi kellegi teise... Silver ka juba tegelikult kuulsin minu jauramist sellel teemal, aga tõesti see korter oli vaatega pargile ja seal oli rõdu ja kõik oli ilus jnejne. Aga samal ajal kui ma selle korterirahvaga tutvumas käisin oli kuidagi nii raske mõelda, et äkki pean asjad kokku uuesti panema ja kuhugi edasi liikuma. Muidugi mõte, et uus koht on nii hea ja ilus oleks aidanud, kuid tol hetkel oli raske. Enam isegi ei ole ja enam nii ei mõtle. Sain aru, et inimesel kasvavad juured mingi uue kohaga kuskil 3-4 päevaga juba. Või vähemalt on see see aeg kui ma juuri kuhugi meelevaldselt ajada püüdsin, sest muud valikut lihtsalt ei olnud.

Igatahes nüüd sain aru, et pean siin edasi olema ja selle koha heaks ka midagi peale hakkama. Teiste eestlaste jutte kuuldes mõistsin ka, et nii hull ei olegi. Nemad samuti linnast kaugel ja pesuruumid isegi kahe toa peale jne. Ühesõnaga mul on täiesti teostatav siin elada. Tulin siis kolme kotiga... ja... alles ühikasse sisenedes hakkasin seda kahetsema. Tuli meelde et lift ju ei tööta teist päeva. Juhhei 9 korruse rahvale! See on palju hullem kui otse suvevahejalt tulles esimene nädal Tartus "suitsetaja surmast" üle kõmpimine! on!