Friday, October 24, 2014
11.
Oi jah, ei teagi kust alustada või mida üldse. Aeg läheb tõesti nii kuramuse kiiresti!
End võin küll kiita selle eest, et olen ühika rahvaga hakanud rohkem suhtlema - ikka kohe kõvasti - väljas käinud, ühikas hänginud ja tegelikult on hästi tore.
Vast kõige suurem asi, mis vahepeal toimunud oli Eesti riigi presentatsioon. See ei ole muidugi mingi suur au, mis ainult Eesti välja teenis, vaid pigem iga kolmapäevane üritus kus paar-kolm-neli riiki end teistele esitlevad. Üldiselt on kõik läinud seda teed pidi, et näidatakse promovideot, ainult sakslased vist kasutasid videomaterjale pigem taustaks ja see ei olnud nende ettekande põhifookus. Selleks oli hoopis mingisugune joomismälumäng - viis mängijat, kes valesti vastas pidi jooma ja nii elas terve auditoorium neile viiele vaesele mängijale kaasa taustaks saksa šlaager!
Ja ameeriklased ja kanadalased olid ka põneva lähenemise leidnud. Eriti ameeriklased, mis oli positiivselt üllatav, sest ikkagi - me teame põmst kõike nende kultuurist, me ise impordime ja tarbime seda, niiet mida uut ja huvitavat saad sa ikka toota sellise riigi kohta nagu Ameerika seda on?! Kuid nemad said küll hakkama väga hästi. Pigem keskendusid nad erinevate fraaside ja slängi õpetamisele ja nii mõnigi inside-joke (siseringinali) on sealt alguse saanud.
Meie mõtlesime mingi "konseptsiooni" isegi välja. tüüpilise Eesti pere - ja panime täitsa esindusliku 15 minutilise video kokku. Ma usun, et kahjuks läksid nii mõnedki naljad paljudest mööda - ei saanud aru näiteks meie "kaksteist kuud" naljast ja vast nii mõnestki teisest - kuid üldiselt sai naerda ikka veidi ja järgmisel päeval sain ühe bulgaaria pifi käest kiita. Muidugi meid aitas tohutult üks soome kutt Matti, kes tegi suurepärase video näiteks nende endi riigi ettekande jaoks.
Enne ettekannet pakkusime ka Eesti toitu - ehk kamavahtu, karaskit ja küpsisetorti. Muidugi pidi toidu pakkumine algama pool tundi enne ettekandeid, aga need pifid, kes karaskit või miskit küpsetasid jäid hiljaks oma asjadega, jäid trammist maha ja kokuvõttes jäid mingi pool tundi hiljaks. see oli nii piinlik, et ma tahtsin liht sealt tervelt ürituselt minema kõndida... Kõigil olid lauad täis süüa, rahvas tungles ümber ja meil ei midagi. tühi laks.
lõpuks neiud jõudsid ja kui Kambodža, Kreeka ja Gruusia toidud olid juba otsas, ründasid kõik meie lauda!. Üldiselt jäin esitlusega väga rahule, sest enamus riigid kasutavad enda tutvustamiseks vaid mingeid profi filmitud turismivideosid ja kõik. ses mõttes oli meie effort kindlasti kordades suurem. Kuulsin, et kreeka pifid (keda siin on ikka kümnete kaupa) hakkasid esitlusele mõtlema alles sama päeva alguses, samas kui meie alustasime juba nädalaid varem ja suurem osa tööst sai viimase nädala sees tehtud. võib uhke olla!
Pärast seda läksime 2 sakslase, 2 sommi ja viie eestlasega pittu. Käisime läbi kolm erinevat pubi ja muidugi nende kohtade kavliteet kukkus iga järgnevaga, aga oh, nalja sai. korralik punkt suurele ettevõtmisele!
End võin küll kiita selle eest, et olen ühika rahvaga hakanud rohkem suhtlema - ikka kohe kõvasti - väljas käinud, ühikas hänginud ja tegelikult on hästi tore.
Vast kõige suurem asi, mis vahepeal toimunud oli Eesti riigi presentatsioon. See ei ole muidugi mingi suur au, mis ainult Eesti välja teenis, vaid pigem iga kolmapäevane üritus kus paar-kolm-neli riiki end teistele esitlevad. Üldiselt on kõik läinud seda teed pidi, et näidatakse promovideot, ainult sakslased vist kasutasid videomaterjale pigem taustaks ja see ei olnud nende ettekande põhifookus. Selleks oli hoopis mingisugune joomismälumäng - viis mängijat, kes valesti vastas pidi jooma ja nii elas terve auditoorium neile viiele vaesele mängijale kaasa taustaks saksa šlaager!
Ja ameeriklased ja kanadalased olid ka põneva lähenemise leidnud. Eriti ameeriklased, mis oli positiivselt üllatav, sest ikkagi - me teame põmst kõike nende kultuurist, me ise impordime ja tarbime seda, niiet mida uut ja huvitavat saad sa ikka toota sellise riigi kohta nagu Ameerika seda on?! Kuid nemad said küll hakkama väga hästi. Pigem keskendusid nad erinevate fraaside ja slängi õpetamisele ja nii mõnigi inside-joke (siseringinali) on sealt alguse saanud.
Meie mõtlesime mingi "konseptsiooni" isegi välja. tüüpilise Eesti pere - ja panime täitsa esindusliku 15 minutilise video kokku. Ma usun, et kahjuks läksid nii mõnedki naljad paljudest mööda - ei saanud aru näiteks meie "kaksteist kuud" naljast ja vast nii mõnestki teisest - kuid üldiselt sai naerda ikka veidi ja järgmisel päeval sain ühe bulgaaria pifi käest kiita. Muidugi meid aitas tohutult üks soome kutt Matti, kes tegi suurepärase video näiteks nende endi riigi ettekande jaoks.
Enne ettekannet pakkusime ka Eesti toitu - ehk kamavahtu, karaskit ja küpsisetorti. Muidugi pidi toidu pakkumine algama pool tundi enne ettekandeid, aga need pifid, kes karaskit või miskit küpsetasid jäid hiljaks oma asjadega, jäid trammist maha ja kokuvõttes jäid mingi pool tundi hiljaks. see oli nii piinlik, et ma tahtsin liht sealt tervelt ürituselt minema kõndida... Kõigil olid lauad täis süüa, rahvas tungles ümber ja meil ei midagi. tühi laks.
lõpuks neiud jõudsid ja kui Kambodža, Kreeka ja Gruusia toidud olid juba otsas, ründasid kõik meie lauda!. Üldiselt jäin esitlusega väga rahule, sest enamus riigid kasutavad enda tutvustamiseks vaid mingeid profi filmitud turismivideosid ja kõik. ses mõttes oli meie effort kindlasti kordades suurem. Kuulsin, et kreeka pifid (keda siin on ikka kümnete kaupa) hakkasid esitlusele mõtlema alles sama päeva alguses, samas kui meie alustasime juba nädalaid varem ja suurem osa tööst sai viimase nädala sees tehtud. võib uhke olla!
Pärast seda läksime 2 sakslase, 2 sommi ja viie eestlasega pittu. Käisime läbi kolm erinevat pubi ja muidugi nende kohtade kavliteet kukkus iga järgnevaga, aga oh, nalja sai. korralik punkt suurele ettevõtmisele!
Friday, October 10, 2014
9,5 - 10
Eelmisest postitusest jäi välja ehk kaks asja. Üks pluss ja teine miinus.
Kõigepealt pluss - need asjad siin vasakul. Misiganes need on - kõvasti nelki, mandariin, sidrunit? - ja lõhnavad võrratult. Ilmselt magamistuppa ei paneks sest siis lämbuks ära sellesse magusasse lõhnabuketti, kuid kuskil niisama sauna eesruumis (mitte, et mul selline asi oleks) võiks olla efektne!
Nüüd miinus - seltskond, millele Kata õnneks tähelepanu juhtis. Teiste eestlastega on veidi love-hate suhe siin. Või võibolla vaid ühe-kahega neist. Kõik on omamoodi hullult toredad ja mul ei ole ühtegi halba sõna nende kohta, kuid annab tunda, et suuremas jaos on kõik 23-26 vanused ehk ei ole enam sellist vasikavaimustust kõigest. On mingid väljakujunenud maitsed ja mugavused.
Oeh, ma ei taha bitchida, ma kirjutasin juba pika jutu igast näidetega asjadest ja olukordadest, mis mind häirivad, aga see ikkagi mõttetu. Ma lootsin väga, et teiste eesti piffidega (ükskõik milliste teistega) reisida on lõbus ja vahetu, aga need, kellega ma Bratislavas käisin, olid ikka nii kinni ma-ei-tea-milles ja keegi ei julge-taha-suuda-viitsi rääkida teistega.
Ja siis ma hakkan mõtlema, et äkki on asi minus - ajan lolli juttu, üritan mingeid teemasid käima saada, kuid võibolla on need teiste jaoks liiga mõttetud-nõmedad-lapsikud-igavad et ei viitsi kaasa tulla. Ma tean, et siin olevate piffide hulgas on ka neid täiesti siiraid ja vahetuid naisi, kellega ei oleks mingi probleem kuhugi reisile minna ja kellega ei hakkaks igav - võibolla hakkaksime ideede ülekülluses isegi üksteise lausetesse sisse rääkima, kuid need kellega mina käisin, käitusid kuivalt nagu barankad. Ilmselt siis ka ma ise, sest asja käima ei suutnud tõmmata ja laskusin ka väga kergelt sellesse aga-meil-tegelt-ei-ole-vaja-üksteisega-rääkida meeleolusse.
------------------------------------------
Et üleüldse teineteist (eestlased ikka omavahel) tundma õppida, otsistasime siinse legendaarse Boat party üle lasta ja teha Komarovis (ühikas) omakeskis olemise ja pärast peole minna... bussiga. Oh, seda klassi küll! Aga veidi ajast tagasi minnes.....Kuna samal päeval oli ka Eesti ülikoolide tutvustus, saime mingil hetkel juba kõik koolis kokku. Oli vaja tutvustada põgusalt Eestit, TÜ'd, TLÜ'd ja TTÜ'd. Kuna aga need kaks neidu, kes TLÜ's käivad olid samal ajal loengus, sai keegi teine õnnelik rääkida ülikoolist, kus ta päevagi käinud ei olnud.
Millaski enne omavahel asju arutades-rääkides sain MINA aru, et mul tuleb kõneleda nii Eestist, enda ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, mis oleks olnud lihtne - ma ise veel muideks pakkusin end välja! Eriti oleks see olnud lihtne sellepärast, et Eestist ja TÜ'st rääkida võin lõputult ja siis sealjuures ära mainia ka TLÜ ja et "no tore kool jahh" ja ei mingit piinlikkust. Sain aru, et TTÜ jääb selle pifi õlule, kes seal ka reaalselt käib ja nii on kõik korras.
Kohapeal siiski öeldi, et Eestist räägib ikkagi keegi teine. No olgu, ja, mulle jääb siis TÜ ja TLÜ. Sai eesti osa läbi ja astusin ma ette et kõneleda, tuli slaidi peal järgmisena TLÜ. No kurat mõtlesin endamisi, miks algusesse see raskem pandi mille kohta ma ainult hämada suudan, aga no olgu. Rääkisin ära veidi... tuli TÜ kord, kõnelesin edasi. Korraks sai nagu mõte otsa kui Madli tuli mu juurde ja sosistas kõrva, et kuule, las Sandra räägib TÜst edasi. Hiljem öeldi mulle, et minu osa oligi ainult TLÜ ja kõik. Eriti hästi pandi tanki ikka. Miks ma peaks nõustuma rääkima Ainut sellest ülikoolist, millest mul ühtegi fakti ega kogemust pole.... Ma siiani ei saa aru miks nii tehti jne. Ilmselt eeldasin ise jälle midagi ja/või sain valesti aru.
Hiljem saime uuesti ühikas kokku, et juttu ajada ja järgnev plaan paika seada. mõne inimese kohta arvamus muutus, mõne kohta süvenes.
Edasi peole jõudes oli eriti suur üllatus see, et keskööks oli tulnud kohale umbes 15 inimest. Nagu näha siis ei olnud ka mingi suuur koht, aga tantsevat sai ikka teha. Ideeliselt oli seline pool-retro pidu, et reaalselt oli ka tantsumuusikat... Kohalikud muidugi eelistasid lihtsalt sees tobi tegemist tantsimisele... kuid ehk oli see pidu esimene ajaloos, kus eestlased peo käima tõmbasid ja rahvast tantsima said. Ah, muideks: 90% KOHTADEST VÕIB SEES TOBI TEHA. Keegi mäletab neid aegu? Ma olen siin oldud kuu ajaga hinganud sisse rohkem second-hand suitsu kui viimase viie aastaga Tartus ilmselt. (see pilt on nii petlik, sest tegelikkuses astud sa sisse ja näed ainult umbes meeter enda ette läbi kogu siutsupilve.)
Alguse oli hea, paljutõotav! Üks hetk rebiti kõik pifid tantsima (peale minu) ja tekkis veidi selline inetu-pardipoeg moment, kus üks vaatab kurvalt kuidas teised lõbutsevad. Kuna üks neiu meie seltskonnast oli juba koju läinud, hakkasin suht kiirelt ka ise seda mõtet kaaluma, aga no eriti mark minna sellepärast peolt ära, et keegi tantsima ei kutsunud... aga samas... mida rohkemat seal teha oli?! Siis täiesti tühjast kohast kutsus mingi suva kohalik vend mind enda seltskonnaga liituma. Seda tegin suurima heameelega! Tüübil endal (Martin?) olid mõlemad sleeve'id täis tatoveeritud, muuhulgas oli piltidel Marilyn Monroe, Audrey Hepburn ja tema ema - ja tõesti väga hästi tehtud! Kvaliteedist sai ka aru, et tüüp ei olnud mingi lihtne vanglajõmm, vaid lihtsalt pigem alternatiivse stiili austaja, selline räpi...vend. Aga ja, kesiganes see tüüp ka oli... ta päästis mu õhtu. Jõin vaikselt likööri, ajasin tema (ta kiitis koguaeg kui väga talle mu inglise aktsent meeldib) ja ta sõpradega juttu (üks vend oli mustanahaline ja omavahel käisid koguaeg mingid "kus su koht on, neeger" siseringinaljad).
Lõpuks oli teistele eesti piffidele vist piisavalt saanud ja nad tulid ütlema et lähevad ära. Niiet lõpus olin meie seltskonnast viimane, kes koju läks. Alles nüüd nädal hiljem sain teada, et üks meie omadest oli sel peol mingi kohaliku neiu käest lahtise käega kõrvakiilu saanud. Aga ei ilmesta ka, sest ta oli suht ülemeelikus tujus ja äkki mõni kellele käe ümber pani oli juba võetud. Aga no nalja peab ka saama.
Nüüd miinus - seltskond, millele Kata õnneks tähelepanu juhtis. Teiste eestlastega on veidi love-hate suhe siin. Või võibolla vaid ühe-kahega neist. Kõik on omamoodi hullult toredad ja mul ei ole ühtegi halba sõna nende kohta, kuid annab tunda, et suuremas jaos on kõik 23-26 vanused ehk ei ole enam sellist vasikavaimustust kõigest. On mingid väljakujunenud maitsed ja mugavused.
Oeh, ma ei taha bitchida, ma kirjutasin juba pika jutu igast näidetega asjadest ja olukordadest, mis mind häirivad, aga see ikkagi mõttetu. Ma lootsin väga, et teiste eesti piffidega (ükskõik milliste teistega) reisida on lõbus ja vahetu, aga need, kellega ma Bratislavas käisin, olid ikka nii kinni ma-ei-tea-milles ja keegi ei julge-taha-suuda-viitsi rääkida teistega.
Ja siis ma hakkan mõtlema, et äkki on asi minus - ajan lolli juttu, üritan mingeid teemasid käima saada, kuid võibolla on need teiste jaoks liiga mõttetud-nõmedad-lapsikud-igavad et ei viitsi kaasa tulla. Ma tean, et siin olevate piffide hulgas on ka neid täiesti siiraid ja vahetuid naisi, kellega ei oleks mingi probleem kuhugi reisile minna ja kellega ei hakkaks igav - võibolla hakkaksime ideede ülekülluses isegi üksteise lausetesse sisse rääkima, kuid need kellega mina käisin, käitusid kuivalt nagu barankad. Ilmselt siis ka ma ise, sest asja käima ei suutnud tõmmata ja laskusin ka väga kergelt sellesse aga-meil-tegelt-ei-ole-vaja-üksteisega-rääkida meeleolusse.
------------------------------------------
Et üleüldse teineteist (eestlased ikka omavahel) tundma õppida, otsistasime siinse legendaarse Boat party üle lasta ja teha Komarovis (ühikas) omakeskis olemise ja pärast peole minna... bussiga. Oh, seda klassi küll! Aga veidi ajast tagasi minnes.....Kuna samal päeval oli ka Eesti ülikoolide tutvustus, saime mingil hetkel juba kõik koolis kokku. Oli vaja tutvustada põgusalt Eestit, TÜ'd, TLÜ'd ja TTÜ'd. Kuna aga need kaks neidu, kes TLÜ's käivad olid samal ajal loengus, sai keegi teine õnnelik rääkida ülikoolist, kus ta päevagi käinud ei olnud.
Millaski enne omavahel asju arutades-rääkides sain MINA aru, et mul tuleb kõneleda nii Eestist, enda ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, mis oleks olnud lihtne - ma ise veel muideks pakkusin end välja! Eriti oleks see olnud lihtne sellepärast, et Eestist ja TÜ'st rääkida võin lõputult ja siis sealjuures ära mainia ka TLÜ ja et "no tore kool jahh" ja ei mingit piinlikkust. Sain aru, et TTÜ jääb selle pifi õlule, kes seal ka reaalselt käib ja nii on kõik korras.
Kohapeal siiski öeldi, et Eestist räägib ikkagi keegi teine. No olgu, ja, mulle jääb siis TÜ ja TLÜ. Sai eesti osa läbi ja astusin ma ette et kõneleda, tuli slaidi peal järgmisena TLÜ. No kurat mõtlesin endamisi, miks algusesse see raskem pandi mille kohta ma ainult hämada suudan, aga no olgu. Rääkisin ära veidi... tuli TÜ kord, kõnelesin edasi. Korraks sai nagu mõte otsa kui Madli tuli mu juurde ja sosistas kõrva, et kuule, las Sandra räägib TÜst edasi. Hiljem öeldi mulle, et minu osa oligi ainult TLÜ ja kõik. Eriti hästi pandi tanki ikka. Miks ma peaks nõustuma rääkima Ainut sellest ülikoolist, millest mul ühtegi fakti ega kogemust pole.... Ma siiani ei saa aru miks nii tehti jne. Ilmselt eeldasin ise jälle midagi ja/või sain valesti aru.
Edasi peole jõudes oli eriti suur üllatus see, et keskööks oli tulnud kohale umbes 15 inimest. Nagu näha siis ei olnud ka mingi suuur koht, aga tantsevat sai ikka teha. Ideeliselt oli seline pool-retro pidu, et reaalselt oli ka tantsumuusikat... Kohalikud muidugi eelistasid lihtsalt sees tobi tegemist tantsimisele... kuid ehk oli see pidu esimene ajaloos, kus eestlased peo käima tõmbasid ja rahvast tantsima said. Ah, muideks: 90% KOHTADEST VÕIB SEES TOBI TEHA. Keegi mäletab neid aegu? Ma olen siin oldud kuu ajaga hinganud sisse rohkem second-hand suitsu kui viimase viie aastaga Tartus ilmselt. (see pilt on nii petlik, sest tegelikkuses astud sa sisse ja näed ainult umbes meeter enda ette läbi kogu siutsupilve.)
Alguse oli hea, paljutõotav! Üks hetk rebiti kõik pifid tantsima (peale minu) ja tekkis veidi selline inetu-pardipoeg moment, kus üks vaatab kurvalt kuidas teised lõbutsevad. Kuna üks neiu meie seltskonnast oli juba koju läinud, hakkasin suht kiirelt ka ise seda mõtet kaaluma, aga no eriti mark minna sellepärast peolt ära, et keegi tantsima ei kutsunud... aga samas... mida rohkemat seal teha oli?! Siis täiesti tühjast kohast kutsus mingi suva kohalik vend mind enda seltskonnaga liituma. Seda tegin suurima heameelega! Tüübil endal (Martin?) olid mõlemad sleeve'id täis tatoveeritud, muuhulgas oli piltidel Marilyn Monroe, Audrey Hepburn ja tema ema - ja tõesti väga hästi tehtud! Kvaliteedist sai ka aru, et tüüp ei olnud mingi lihtne vanglajõmm, vaid lihtsalt pigem alternatiivse stiili austaja, selline räpi...vend. Aga ja, kesiganes see tüüp ka oli... ta päästis mu õhtu. Jõin vaikselt likööri, ajasin tema (ta kiitis koguaeg kui väga talle mu inglise aktsent meeldib) ja ta sõpradega juttu (üks vend oli mustanahaline ja omavahel käisid koguaeg mingid "kus su koht on, neeger" siseringinaljad).
Lõpuks oli teistele eesti piffidele vist piisavalt saanud ja nad tulid ütlema et lähevad ära. Niiet lõpus olin meie seltskonnast viimane, kes koju läks. Alles nüüd nädal hiljem sain teada, et üks meie omadest oli sel peol mingi kohaliku neiu käest lahtise käega kõrvakiilu saanud. Aga ei ilmesta ka, sest ta oli suht ülemeelikus tujus ja äkki mõni kellele käe ümber pani oli juba võetud. Aga no nalja peab ka saama.
Thursday, October 9, 2014
9.
No ilmad on siin ka veidi alla käinud, aga tagiga on täiesti ok kui mingi kampsun v asi alla panna. Siinjuures tänan jällegi Mummi, kes mulle laheda tumesinise kampsu-bleiseri moodi asja ostis ja mida täiega hea hetkel tagi all kanda + väga viisakas loengus-seminaris istuda.
Vahepeal on Kuidagi kiireks läinud, aga õnneks mitte veel väga meeleheitlikuks. Kuigi see, et ma Internetist kahepäevase keelu sain ei olnud nii lahe - unustasin kogemata Torrentil allalaadimise piirangu panna, ja nii jagasin-laadisin üles poole tunniga tohutus koguses materjali ja ületasin mingit piiri. Suurelt. Õnneks sain täna asja korda - pidin vaid kahes kohas/uste taga inimesi otsimas käima, kes mind aidata oskaksid. Veidi oli ka enda lolluses asi süüdi - nimelt ei leidnud vajalikku parooli üles alguses. Pärast kui kõik kohad ja inimesed juba olid ära tüüdatud, leidsin enda toas riiuli pealt õige paberi õige koodiga, et nett tagasi... saada.
Rääkides reisimisest siis millaski septembri lõpus ilmselt... käisime paari eestlasega Bratislavas. Bussisõit sinna võtab sama kaua kui tavalise bussiga Tartust Paidesse - ~1h45min. Sees mõttes lebo.
Mina tahtsin sinna minna ainult ühel põhjusel - teate peaaegu kõik vast kultusfilmi Euroretk. No seal siis on see osa, kus seltskond Bratislavasse satub ja kogu koht mingit jubedat post-Soviet slummi meenutab ehk siis tehakse nalja vana hea id-euroopa kohta ja pannakse kõik stereotüübid selle kandi kohta ühte patta. Filmis muidugi on mingi lahe kohalik vana, kes rõõmustab, et just hakati raudteed ehitama ja "varsi" ikka Berliini saab + et telekasse jõudis just Miami Vice (1984-1989). No muidugi stereotüübid!.
Tegelikkust väga mööda ei olnudki. Jah, seal olid suured BMW ja jumal teab mis suurte firmade hirmkõrged hooned, kuid sisu jäi väheks. Ning ega seal minu arvates väga turistitada ei kannatanudki. Suht igav oli. Ilmselt on kohalik klubi- ja ööelu kirev ja põnev kuid bussist maha astudes tundsin end veidi sarnaselt filmis olnud olukorraga. Kurb ja igav. Ilmselt oleks mõni kohalik osanud viia mingitesse uhketesse urgastesse, kuid niisama turistitamiseks... meh. Vanalinna on neil suht väike, ja selle saab risti räski kiiresti läbi tatsata.
Siin ronisime mäest üles, et minna kohalikku kindlusesse. See oli ja on ilmselt kõige khuulim osa linnast, ent oma isikupäratusega ta ka mingit kustumatut muljet ei tekitanud. Kõik oli nii valgeks võõbatud ja klants, et igav. + et kindlusesse sisse saada pidi muidugi pileti ostma ja meil ei olnud huvi mingi muuseumi/näituse järele, niiet tegime seda, mida kõik ülejäänudki, ehk nautisime suurepärast vaadet linnale ja jõele. V no, jällegi - oleneb kust linnale peale vaadata. Olen sattunud lugema arvamusi, et suur sild, mis kohe linnusest paistab ja seal otsas asuv lendava taldriku kujuline restoran on mingi suur Jei! ja lahe, aga see oli nii kummaline ja vales kohas... ja siis taustal kõik need paneelikad...
Vahepeal on Kuidagi kiireks läinud, aga õnneks mitte veel väga meeleheitlikuks. Kuigi see, et ma Internetist kahepäevase keelu sain ei olnud nii lahe - unustasin kogemata Torrentil allalaadimise piirangu panna, ja nii jagasin-laadisin üles poole tunniga tohutus koguses materjali ja ületasin mingit piiri. Suurelt. Õnneks sain täna asja korda - pidin vaid kahes kohas/uste taga inimesi otsimas käima, kes mind aidata oskaksid. Veidi oli ka enda lolluses asi süüdi - nimelt ei leidnud vajalikku parooli üles alguses. Pärast kui kõik kohad ja inimesed juba olid ära tüüdatud, leidsin enda toas riiuli pealt õige paberi õige koodiga, et nett tagasi... saada.
Mina tahtsin sinna minna ainult ühel põhjusel - teate peaaegu kõik vast kultusfilmi Euroretk. No seal siis on see osa, kus seltskond Bratislavasse satub ja kogu koht mingit jubedat post-Soviet slummi meenutab ehk siis tehakse nalja vana hea id-euroopa kohta ja pannakse kõik stereotüübid selle kandi kohta ühte patta. Filmis muidugi on mingi lahe kohalik vana, kes rõõmustab, et just hakati raudteed ehitama ja "varsi" ikka Berliini saab + et telekasse jõudis just Miami Vice (1984-1989). No muidugi stereotüübid!.
Tegelikkust väga mööda ei olnudki. Jah, seal olid suured BMW ja jumal teab mis suurte firmade hirmkõrged hooned, kuid sisu jäi väheks. Ning ega seal minu arvates väga turistitada ei kannatanudki. Suht igav oli. Ilmselt on kohalik klubi- ja ööelu kirev ja põnev kuid bussist maha astudes tundsin end veidi sarnaselt filmis olnud olukorraga. Kurb ja igav. Ilmselt oleks mõni kohalik osanud viia mingitesse uhketesse urgastesse, kuid niisama turistitamiseks... meh. Vanalinna on neil suht väike, ja selle saab risti räski kiiresti läbi tatsata.
Kõigepealt tahtsime minna kirikusse...St. Martin's katedraali. Ent täpselt sinna sisse astudes... ehk siis kell 12 hakkas seal jumalateenistus... tol päeval juhtus olema mingi püha vms. Kirikust nägime vaid lahedaid klaasivitraaže, kuid ainult hetkeks, sest et kõik hakkasid laulma ja kirikuõpetaja jutlust lugema (Rooma-katolik kirik, muideks, ikkagi!) ja kõik oli üldse väga uhke, kuid me panime parem ajama.
Siin ronisime mäest üles, et minna kohalikku kindlusesse. See oli ja on ilmselt kõige khuulim osa linnast, ent oma isikupäratusega ta ka mingit kustumatut muljet ei tekitanud. Kõik oli nii valgeks võõbatud ja klants, et igav. + et kindlusesse sisse saada pidi muidugi pileti ostma ja meil ei olnud huvi mingi muuseumi/näituse järele, niiet tegime seda, mida kõik ülejäänudki, ehk nautisime suurepärast vaadet linnale ja jõele. V no, jällegi - oleneb kust linnale peale vaadata. Olen sattunud lugema arvamusi, et suur sild, mis kohe linnusest paistab ja seal otsas asuv lendava taldriku kujuline restoran on mingi suur Jei! ja lahe, aga see oli nii kummaline ja vales kohas... ja siis taustal kõik need paneelikad...
See on kuidagi nii 90ndad, et valus. Ok. ma Armastan 90ndaid, olen selle aja laps, aga mai ehita endale elutuppa Pearu Pauluse kuju ja pane talle pärga pähe. Ei...Et nagu... kuidagi mingi hea maitse piir sai sellega ületatud. Lisaks on see on nii jääv asi, et kõik peavad veel pikki aastaid mõtlema, et Oli siis sellist asja ikka vaja?!
Doonau on lahe ja kõik, palju suurepäraseid linnasid on sinna ümber tehtud, paljud neist algavad B-tähega.... Belgrad, Budapest, Bratislava... aga viimane lasi küll veidi märgist mööda.
Siit ka väike vaade lossist ja lossile...
No ja ülemisel pildil, mis (ilmselt mingi kuulsa-tähtsa venna) ratsamonumendi juurest tehtud... ei saanud ma oma peast mõtet, et vaevalt too tüüp kes (ilmselt) linna kaitses või selle heaks elu loovutas oleks tahtnud, et ta terve surematu elu mingeid rõvedaid paneelikaid vahib.
Samas jällegi... natuke mujalt vanalinna vaadates nii hull ei olegi... oeh jah.
Siis käisime presidendipaleed vaatamas, mis tekitas piinlikkust oma liiga slaaviliku ülekullatud väravatega ja täiesti elutühja ümbritseva platsiga. Muuhulgas sain samal väljakul kokku oma toanaabriga, kes samal päeval oli sama reisi ette võtnud. Toakaaslane kutsus kohe ligi mind ja tutvustas väga toredalt mulle on poissi ning koos nõustusime, et suht meh linn. Brno kõvasti parem. Nüüd saan ka veidi aru, miks nii palju slovakke Tšehhis on - vahepeal tundub nagu kahe riigi "lahutust" kunagi toiminudki.
Kui teised kaks edasi mingit teist kirikut üritasid leidma minna, otsustasin ma hoopis rahvusgaleriisse minna. Ilma naljata. Need on need mõlemad hooned - üpris hea kontrast. Seal olles sain aru, et samal ajal kui linnades mingit suurt ilu ei ole, siis on kõik Väljaspool linnasid asuv kordi huvitavam - kohalik loodus, mäed jne, mille kohta ma kolmelt korruselt erinevaid näituseid vaatasin tekitas uut huvi riigi vastu.
Hiljem saime teistega uuesti kokku ja kuna kedagi Väga enam miski ei huvitanud ja kõnnitud sai palju, läksime bussikasse ja ootasime seal vast oma 45 minti, mitte mingit tahtmist ei olnud kellelgi linnas kauem olla. pigem istusime bussikas (sama nukker nagu paide oma ainult suurem) kui olime linnas. vot tak.
Subscribe to:
Posts (Atom)