Ja olengi seal maal, et paari-kolme nädala pärast on kõik läbi ja lõppenud.
Eile oli näiteks ühe toreda bulgaaria kuti ärasaatmispidu, ilmselt tuleb neid sarnaseid veel palju teisigi. Otseselt kahju neid inimesi lahkumas näha ei ole, sest ega ma neid tegelikult tundma ei õppinud, vaid pigem on kurb, et see kõik seljataha jääb.
Eile suhteliselt muuhulgas Mattiga rääkides... või no mitte muuhulgas vaid mingist minu frustratsioonist põhjustatuna tuli jutuks see, et mis plaan emmal-kumbal siia tulla oli. pidin tunnistama et ma asju nii läbi ei mõelnud... erinevalt temast, kes tahtis-vajas puhkust (ja siiani ei naudi mõtet koju tagasi minemisest). Mina tulin siia, kuna kukkusin eksamil läbi ja suur elu narratiiv tõlgiks saada lõi vägagi kõikuma kui mitte ei lagunenud täiesti koost.
muideks kogu see vestlus võttis mingi 5 minutit aega, täpselt nii kaua kuni tema kaks tassi kohvi ja mina tassi teed jõudsin ära juua. Ja, jah,.. tüüp joob kohvi, ja tal on ka teisi (minu mõistes) halbu kombeid, millega ma väga midagi peale ei oska hakata. Vahel ajab sellise kergelt enesehävitusliku elurütmi kõrvalt-lähedalt nägemine tohutult endast välja ja tahaks rakendada Silluga väljavõideldud õigust talle loeng maha pidada ja käskida tal selline asi lõpetada, aga me ei ole kaugelti sellises faasis, kus taolist sekkumist normaalseks võiks pidada. Aga selle viie minutiga jõudis ta kokku võtta kõik tagamaad ja põhjused, miks ta hetkel täpselt nii käitub ja on.... nagu ta on. No ja vot, kui ta plaan oligi siin veidi hullu panna esimesest hetkest peale, siis ta seda teeb ka ilmselt lõpuni ja mitte miski ei seisa sel teel ees. Isegi kui ma tahaks, isegi kui ma tahan, hoian end pigem veidi tagasi. Annan talle teada, et see ei ole lahe, kuid üritan mitte näägutada. Ei ole sellist mõjujõudu.
Lisaks kummitab mind pidevalt see, kuidas Tartu on ja kuidas Sillul läheb. Järgmisel hommikul kui mu vanemad ära saatsin, alustasime hommikut eelmisest õhtust üle jäänud vahuveiniga - kell 10 hommikul. Niisama viimaseid minuteid lahedas korteris veetes rääkisime päris palju inimestest, kes on meie ellu ühel või teisel viisil suuresti mõjutanud. Päris palju sai end avatud ja... mingisugune mina-pusle sai ilmselt palju selgemaks. Sellegipoolest mõtlen ikka, kuidas nii asjad läksid, vahel kahetsen tohutult, vahel mitte. Eks selline vahel nii-vahel naa kõikumine läbis seda kaht aastat mis koos elasime. lõpuks lihtsalt... pidin mingi otsuse tegema ja... kuigi mul on ka valus siis kokkuvõttes tean, et mina olin seekord haigettegija. Eriti mõtlen sellele, et mis siis kui ma ei oleks siia tulnud... siis ei oleks ma ilmselt elukorralduses midagi muuta julgenud - kõik oli ju olemas jne. Ja kui ma novembri lõpus Sillut nägin, oli ta välimus vähemalt tohutult, peaaegu tundmatuseni muutunud... jällegi... mis siis kui. Nii ma igatahes on päevi sisustan, mõtlen mis oleks ja mis mitte. Üritan asjadest lihtsalt sotti saada, mis on raske, kui eeskujudeks on inimesed, kes oma esimese tõsise suhtega lõpuni lähevad - töö, lapsed, kodu, abielu. aga selline on reaalsus, ise ma end sellesse olukorda panin ja nüüd ma pean lihtsalt elppima ja edasi liikuma, või vähemalt pinnale jääma. andestust, et nii lakooniline postitus sai vist.
