15.

Ja olengi seal maal, et paari-kolme nädala pärast on kõik läbi ja lõppenud.

Eile oli näiteks ühe toreda bulgaaria kuti ärasaatmispidu, ilmselt tuleb neid sarnaseid veel palju teisigi. Otseselt kahju neid inimesi lahkumas näha ei ole, sest ega ma neid tegelikult tundma ei õppinud, vaid pigem on kurb, et see kõik seljataha jääb.

Eile suhteliselt muuhulgas Mattiga rääkides... või no mitte muuhulgas vaid mingist minu frustratsioonist põhjustatuna tuli jutuks see, et mis plaan emmal-kumbal siia tulla oli. pidin tunnistama et ma asju nii läbi ei mõelnud... erinevalt temast, kes tahtis-vajas puhkust (ja siiani ei naudi mõtet koju tagasi minemisest). Mina tulin siia, kuna kukkusin eksamil läbi ja suur elu narratiiv tõlgiks saada lõi vägagi kõikuma kui mitte ei lagunenud täiesti koost.

muideks kogu see vestlus võttis mingi 5 minutit aega, täpselt nii kaua kuni tema kaks tassi kohvi ja mina tassi teed jõudsin ära juua. Ja, jah,.. tüüp joob kohvi, ja tal on ka teisi (minu mõistes) halbu kombeid, millega ma väga midagi peale ei oska hakata. Vahel ajab sellise kergelt enesehävitusliku elurütmi kõrvalt-lähedalt nägemine tohutult endast välja ja tahaks rakendada Silluga väljavõideldud õigust talle loeng maha pidada ja käskida tal selline asi lõpetada, aga me ei ole kaugelti sellises faasis, kus taolist sekkumist normaalseks võiks pidada. Aga selle viie minutiga jõudis ta kokku võtta kõik tagamaad ja põhjused, miks ta hetkel täpselt nii käitub ja on.... nagu ta on. No ja vot, kui ta plaan oligi siin veidi hullu panna esimesest hetkest peale, siis ta seda teeb ka ilmselt lõpuni ja mitte miski ei seisa sel teel ees. Isegi kui ma tahaks, isegi kui ma tahan, hoian end pigem veidi tagasi. Annan talle teada, et see ei ole lahe, kuid üritan mitte näägutada. Ei ole sellist mõjujõudu.

Lisaks kummitab mind pidevalt see, kuidas Tartu on ja kuidas Sillul läheb. Järgmisel hommikul kui mu vanemad ära saatsin, alustasime hommikut eelmisest õhtust üle jäänud vahuveiniga - kell 10 hommikul. Niisama viimaseid minuteid lahedas korteris veetes rääkisime päris palju inimestest, kes on meie ellu ühel või teisel viisil suuresti mõjutanud. Päris palju sai end avatud ja... mingisugune mina-pusle sai ilmselt palju selgemaks. Sellegipoolest mõtlen ikka, kuidas nii asjad läksid, vahel kahetsen tohutult, vahel mitte. Eks selline vahel nii-vahel naa kõikumine läbis seda kaht aastat mis koos elasime. lõpuks lihtsalt... pidin mingi otsuse tegema ja... kuigi mul on ka valus siis kokkuvõttes tean, et mina olin seekord haigettegija. Eriti mõtlen sellele, et mis siis kui ma ei oleks siia tulnud... siis ei oleks ma ilmselt elukorralduses midagi muuta julgenud - kõik oli ju olemas jne. Ja kui ma novembri lõpus Sillut nägin, oli ta välimus vähemalt tohutult, peaaegu tundmatuseni muutunud... jällegi... mis siis kui. Nii ma igatahes on päevi sisustan, mõtlen mis oleks ja mis mitte. Üritan asjadest lihtsalt sotti saada, mis on raske, kui eeskujudeks on inimesed, kes oma esimese tõsise suhtega lõpuni lähevad - töö, lapsed, kodu, abielu. aga selline on reaalsus, ise ma end sellesse olukorda panin ja nüüd ma pean lihtsalt elppima ja edasi liikuma, või vähemalt pinnale jääma. andestust, et nii lakooniline postitus sai vist.

14.

Jäin igatahes pooleli täpselt nädala taguses ajas.
Nagu öeldud sai laupäeval hea tempoga edasi kimatud - juba veidi raskelt kuna kaks eelnevat päeva andsid kuskil ajusagaras tunda, ilmselt und nõudes. Aga kuna mina EI läinud klubiüritusele siis ei olnud Tegelikult isegi hullu. Ma panin kümneks äratuse. Enne kella 11 olin all vastuvõtus, et saada pesumasina võtmeid, kuna välja käimine võrdub uus (või järjekordne) hunnik suitsust läbi imbunud riideid. Vedas, võtmed ka sain, ja uus laar puhtaid riideid oli teel!

paar tundi edasi ja olin valmis välja sööma minema. Ei hakanud midagi suurt leiutama ja läksin East Village'isse. Istusin, sõin ja nautisin wifi võlusid. Kuskil poole burgeri peal mõtlesin, et küsin sommidelt, kuidas eilne klubiüritus edasi läks ja mis kell keegi magama sai jne. Vastus oli see, et sama seltskond plaanis Vietnami turule mingeid molluskeid sööma minna, et kõik on enamvähem elus ja et kui ma tahan võin nendega liituda. Kuna päev oli külm ja uinutav samaaegselt tuli seltskond ainult kasuks. Saime linnas kokku ja sõitsime turule - kõik kolm olid suhteliselt vaevatud ja väga kiindunud oma kohvitopsi. Turult me kahjuks prussakaid ja muid molluskeid ei leidnud ja istusime seega lihtsalt maha mingisse vietnami toidukohta ja võtsime suppi. Söögikohas olevast telekast muideks tuli samal ajal Karjala hokiturniiri ülekanne - mängisid soome ja venemaa. Naljakas igatahes, tekitas ilmselt neis koduigatsust või mingi kerge heldimuse äkki?

Peale suurt sööma (kuidas need aasialsed nii väiksed ikka on kui nad ometi nii suuri portsjone suudavad alla luristada?) oli vaja veidi rahulikumalt võtta ja kuskil liht maha istuda. Sõitsime tagasi linna ja olime juba peaaegu minemas Charlie's Square'i tee-kohvile (Olen seal ka paar korda varem käinud ja täitsa vinks-vonka koht; see on ka päris suur baar nii et alati on lootust, et saab istuma!)
Kuhu me Peaaegu läksime on siis selline koht...

Selle asemel avastasime, et samas hoovis Charlie's square'iga on veel umbes 3-4 väiksemat kohta, nende hulgas üks teemaja. Jajaaa - just seda vaja oligi. Istusime maha, jõime teed, ajasime ka veidi juttu aga kõik olid suht väsinud ja lasid lihtsalt teel endast läbi imbuda, et siis äkki hiljem uue hooga edasi panna. Mina olin veendunud, et peale teemaja olen küll nii relaxed, et tõmban kohe koju, kuid Karoliina teatas, et oli ühe teise eesti neiu, Liinaga, juba päeval või millaski palju varem kokku leppinud, et kohtuvad ja teevad midagi-lähevad kuhugi. Nii tõmbasime teemajas peale pikka istumist ja naudisklemist otsad kokku, saime Liinaga kokku ja mõtlesime, kuhu edasi minna.

Kõmpisime veidi ringi ja olime juba peaaegu minemas mingisse suht hipster-lahedasse kohta, mille nimi tõlkes on "Baar, mida ei ole olemas" (suht lame nimi minu meelest, aga kohalikud on maru hüppes sellest...) kuid see oli täis rahvast ja nii kõmpisime edasi. Liina pakkus välja selise koha nagu Kabinet Muz, mis ei ole mingi "suht hipster koht" vaid ikka täiega full-on hipster blast. Nagu ühele õigele hipster-kohale kombeks, langeb see kuskile teatri-muusika-baari-söögikoha-lounge'i vahepeale ehk kõik ühes. Kui seal juhtumisi mingit teatri-performance-muusika üritust ei ole on pool asutusest justkui suletud-tühi-kinni. Teises pooles on baar ja mugav istumine.

Tõele aru andes oli seal suht lahe ja õlu, mida ma seal proovisin oli häääästi hea. Mingisugune apelsini järelmaitsega nisuõlu. Lahe oli sellepärast, et ma sain suht pikalt rääkida Liinaga, eesti keeles ja puha. Ja oi kui palju naerda. Ta on 8 aastat Tartus elanud ja teab igast kohti ja värke ning nüüd Tallinnas elades oskas soovitada ja võrrelda ja hinnanguid ühele-teisele kohale anda. Lisaks rääkisime niisama elust ja Ümarlaua baarist tartus+marineeritud muna jne. Väga Väga tore kogemus oli see! Sain üle pika aja südamest naerda ja täiesti vabalt ja süüdimatult kõige ja kõigi üle nalja teha.

Homme saame temaga kokku jälle, läheme mingile kirbukale ja loodetavasti pärast saab kuhugi maha istuda ja muljetada veel veidi:) Loodetavasti ei vea tema ootusi alt, sest eelmine nädal oli ikka üle mõistuse pääääris naljakas.

Olgu, Kabinetis olemise kannatasin vapralt ära, kuigi tahtsin juba enne sinna minekut koju saada. No kuna seal oli ikkagi väga tore siis ei olnud hullu! tuju oli hea, aga magama tahtsin Ikkagi saada:). Aga ei veel. Rahvas tahtis edasi peole minna, veel üks õlu teha - jälle, no ei ole hullu! Läksime (mis tuli hiljem välja oli ilmselt kõige normaalsem klubi siin) Metro Music Clubi. Tantsisime Ka veidi, aga kuna muusika varieerus a la 70ndate hittidest kuni Pitbullini + veidike lisaks ka kodumaiseid rahvamuusikahõngulisi klubihitte oli väga raske hoogu sisse saada. Õnneks olime seal kuni... mingi kellani? kaheni? ja läksime ööbussiga koju. Kokkuvõttes ikka success - kindlasti vaieldamatult parim nädalavahetus, mis siiani on olnud!.

13.

oki jätkan!

Reedel sai sis ujumas käidud. Väga hea - jahtklubi suitsukas maha pestud ja viisakad riided selga tõmmatud. Tavaliselt väga palju üliõpilasi seda ESN kaardi soodustust ära ei kasuta, kuid seekord oli turnout isegi päris hea: mina, üks soome neiu Karoliina (kellega olime paar õhtut tagasi just rääkinud, et ta tahaks ka ujuma tulla ja me võiks reedel koos minna - ta isegi saatis mulle reede hommikul facebooki sõnumi, et hei, kas läheme? kuid ma ei vaadanud hommikul arvutisse. sellegipoolest trehvasime trammipeatuses ja sisuliselt läksime ikkagi koos! Yei),

Minu ühikast oli ujulas veel üks neiu, kes alati oma lestade ja maskiga tuleb (nime ei mäleta, kuid neiul on mingi kerge, kuid väga märgatav kõnnidefekt, mistõttu ma hullult austan teda, et ta viitsib hommikuti nii kaugele sõita ja veel ujuma minna jnejne). Peale tuttavate ühikanägude oli üks kohalik tüdo Eva (! kohene sõps mulle, kes muideks õpib inglise keele õpetajaks!), lisaks ka paar kolm kutti, nende hulgas ka minu tuutor Jiri, nii et kokkuvõttes oli kohale ilmunud päris palju vahetusüliõpilasi.

Veel üks pilt ujulast!

Eelmine nädal, muideks, või kaks nädalat tagasi isegi... tegin saatusliku vea ja viisin oma pesuasjad duširuumi ja panin nad avalikult välja duši kõrvale väikesesse nišši, kus need asjad käivad, kuna mingit pinki või midagi sellist ei ole, kuhu asju panna. Kui ma ujumas ära käisin ja tagasi tulin - mäletan selgelt veel, et tol korral ujusin aint 20 minti, sest aurusauna ees oli seekord tõstetud silt, et kui sul rohelist käepaela ei ole (mida mul ei olnud) siis aurusaund ei ole mulle. ja see tõttu jäi ka ujumine lühikeseks. Tulin välja ja mida enam ei olnud - minu pesuasju - isegi svamm oli rotti pandud:D Kahjuks emps, kõik see hea šampoon ja palsam, mis sa mulle kunagi kinkisid jõuludeks ja mis ma alles siia reisile raatsisin kaasa võtta pandi rotti, või viidi liht ära vmisiganes.

Igatahes - kõigepealt küsis Jiri mu käest, et kas ma pärast ujumist lõunatama tahan minna, siis küsis Karoliina mu käest sama... ja samas olin ma leppinud kokku eelmisel õhtul suures Jahtkulbi eufoorias kahe teise sommiga, et kui homme kõik üles saavad ja koolis-ujumas käidud, siis saame kokku, sööme ja võrdleme, kelle silmad kõige hullemad välja näevad.

Oeh, võtsin kõik siis kõik rahva sappa - Jiri, Karoliina, Eva, kel lihtsalt ei olnud midagi paremat otseselt teha ja saime teiste sommidega linnas kokku. Matti ja ta sõber Jyri nägid ikka väga vaevatud välja ja ei olnud telefonis väga rõõmsad, sest küsisid, et "ot sul on seal veel rahvast või?" Aga no oligi väga huvitav tulemus - kuuene seltskond ja kolm rahvust.

Läksime kesklinnas olevasse pubisse Sherlock Holmes ja sõime-jõime-ajasime juttu ja üllatavalt lahe oli. Sees võis muidugi tobi teha niiet minu suured pingutused suitsukast lahti saada ei olnud just Kõige edukamad aga teise korrusel, seal kus meie istusime just kõige hullem ei olnud... ehk tähendab - oleks võinud ka palju palju hullem olla.

Hiljem läksid Jiri ja Karoliina kohvile edasi, Jyri tagasi oma hosteli magama, mina ja Matti tagasi ühikasse - võtsime siin samas all kohvas teed peale mida ma suht kohe magama tõmbasin. paari tunni pärast olid kõik vast piisavalt puhanud ja kuigi alguses tahtsin ma hullult mingile über-hipster-galerii-moespektaakel-üritusele minna, siis ilmselgelt kella seitsmeks ei olnud ma veel välja puhanud, et kuhugi minna.

Ma teadsin, et õhtul pidid sommid minema mingile järjekordsele mahajäetud tööstushoone psy-trans peole (need muusikažanrid millega siin kokku puutun, on ikka Väga Hull - keerulised - ... eile nt arutasime teemal, et mis vahe on trap ja oh kurrja, mai mäleta enam mis see teine stiil oli:D igatahes väga peeneks läks asi! üle minu pea igatahes igakell)

Kuskil õhtupoole, umbes üheksast või nii läksime suure nälja tõttu linna, saime Jyriga kokku ja läksime Pegasse - üks suurimaid pubisid vist siin Brno kesklinnas ja! ärge laske piltidel ennast lollitada - sees on nii paks suitsukas, et ühest otsast teise ei näe.

Ilma inimeste ja kohutava suitsuta näeb isegi päris kutsuv välja! Sõime igatahes kõke head ja paremat ning proovisin isegi oma (vist esimese) IPA õlu ära - Indian Pale Ale - umbes nagu need eesti alternatiivsed pruulikojad ja nende toodang - selline kerge kadakamaitseline mant... tglt mai tea mis otseselt see IPA lahedus on, mulle ta väga ei maitse, aga ta ongi pigem selline toidu kõrval ja ainult õks õhtu jooksul, sest rohkem ajaks südame pahaks. Lihtsalt maitse on nii spetsiifiline ja tugev.

Peale seda tahtsime mingis veidi vaiksemas kohas kohvi-tee teha ja olime juba minemas kuskile... kui Jyri pakkus välja, et saaks tema sõpradega kokku kohas nimega Deserd (Kõrb).

Koht meenutab TUGEVALT Zavoodi siis kui seal võis veel tobi teha, ilmselt peab süüdistama neid kaarjaid lagesid! Üülemine pilt on nö. esimesest ruumist ja veidi on ka baari näha. Selle keskmise samba taga jäi igatahes välisuks. Terve koht asus suht pooleldi maa all ja teine ruum kuhu edasi sai minna oli veelgi magalamal ja täiesti suletud - ei ühtki lahtist akent ega midagi, erinevalt siin olevast pildist. Suits oli seal nii paks et isegi neil, kes tobi tegid hakkasin silmad valutama - see juba näitab midagi. Siinkohal meenub Airi lugemisblogi ja ma tunnen, et kui mina peaks kirjutama Petrone kirjastuse jaoks a la minu tšehhi siis minu kriitika oleks, see et "...ja siis ta kogu aeg vigises sees suitsetamise pärast..." :D Aga srly, see käib vastu...

Peale neid kohti läksin mina koju ja sommid panid edasi mahajäetud hoone poole mingile klubi-muusika-värgile. Siis nautisingi täiega linna ja oma Mäki kokteili. Järgmisel päeval ei võtnud me samas üldse hoogu maha, aga sellest juba hiljem!

12.

He-hei!

Time flies when you are having fun!Tahaks-tahaks kõigest pajatada aga oeh, mis enam meelde tuleb ja mis mitte!?
Brno on jätkuvalt Väga kaunis, veidi sombusem (eriti täna) kuid sellegipoolest alati värske ja täis energiat. Eile hilisõhtul-öösel bussile kõndides oli ikka idüll laes - väike 15 minutiline kõnd läbi kesklinna, hea välimus, uus mantel, vanad-head saapad, käes Mäki jäätisekokteil, sest come on siin nii külm ka ei ole ja kõrvas muusika otse Tartust!

Eile oli üldse pikk päev, heas mõttes. Üleeile pikk päev mitte nii heas mõttes.
Üleeile ehk siis neljapäeval algab kool ulmseliselt vara - 9:30. Õnneks on see teostatav, aga kõik kolmapäevased peod (ja KÕIK erasmuse peod ju ometi On kolmapäeviti) & (neid siiski ei ole nii tihti tegelikult) jäävad üsna tagasihoidlikuks. Ja siis on umbes neljast üks teine seminar, mille jaoks pean vaatama lõpuks kõik The Wire'i hooajad ja lugema igast muud manti!.

Neljapäeval olin küll väsind ja kuidagi tujutu, aga hea söök ja see, et jõudsin oma artikli läbi lugeda kella neljase seminari jaoks süstisid kindlustunnet ja energiat. Eelmiseks nädalaks lugesin suht pinnapealselt ja tunsin end seminaris nii ebakindlalt, et tahtsin selleks korraks max efforti sisse panna, et mitte end halvasti tunda. (Enne seminari teistega rääkides olid enamus piffid selle lugemise üle last kuna "see oli nii keeruline ja arusaamatu" - jah oli küll 70 lehte tehnoloogia arengust ja infotehnoloogia ajastust, kuid mitte ületamatu raskus.)

Aga söök tegi tuju heaks! Põhilised söögikohad muideks, on siin minu jaoks Bistro Franz - suurepärane hipster koht, kus a) ei ole lubatud sees tobi teha b) saab inglise keelega hakkama c) on koolile lähedal d) head toidud - palju vegan asju! Ja East Village, mis on väga ameerikalik söögikas. Meenuab sellist USA filmides nähtud roadside diner'it. Seal Vist võib teha tobi sees kuid asi ei ole nagu väga hull ja kannatab süüa küll.

Ja muideks - see sees tobi tegemine....... mul ei ole sõnu lihtsalt. tšehhi On viimane ELi riik, kus ikka veel ei taheta rakendada seadusi, mis keelaks sees tobitamise. Mu tuutor ütles küll enesekindlalt, et järgmise kahe aasta jooksl seda tehakse, kuid teades siinsete kohalike "mina olen maailma naba" suhtumist siis seadused ainuüksi olukorda ei muuda. kui siin ikka nii Massiliselt seda tehakse, eriti võttes arvesse kohalikku kohviku-õllekultuuri siis ei... mai tea. Lihtsalt nii rõve on kui KÕIK asjad haisevad tobi järgi, isegi mu uus mantel!

anyways, Olgu, neljapäev - sain kooliga ühele poole, läksin koju, viskasin end horisonti ja ootasin und, kuid seda ei tulnud. Pigem oli tunne hoopis selline, et Täna võiks välja minna. Kogusin hoogu ja ootasin ning lõpuks läksin teiste ühika omadega siinsamas ühika kõrval olevasse klubisse Yacht. See on ilmselt kõige rõvedam koht kus ma eales käinud olen, ma ei tea kas peaks seda kohta armastama või vihkama, sest see on nii räämas, kole, haisev, teenindus on olematu, töötajad on ise ka purjus või kivis või mõlemat ja iga kord on seal mingi kutt, kes oma läpakast mussi laseb (selle pluss pooleks on aga see, et saad oma soovilugusid kuulda) (mille miinus pooleks on see, et paljud vahetusüliõpilased lasevad oma mussi oma x kodumaalt ja see ei ole üldse lahe). Kahjuks aga on see lähim koht, kus õlut saab, sest siin linna täielikus ääres olles ei ole just palju võimalusi. Läksin sealt mingi kolme paiku ära, sest tahtsin reede hommikul kindlalt ujuma jõuda!

UJULA! Olen seal peaaegu iga nädal käinud, reede hommikul, alates 11st. 30 kohaliku eest bassein, mingi mullika moodi asi ja aurusun - muidu nii odav see koht ilmselgelt ei ole, kuid ESN kaardiga saab... ja just sel kindlal ajal. Kuna mul võtab umbes 50 minutit, et ujulasse jõuda siis tegelikult see kell 11 on ikka suht vara, et kuskil üldse reedel hommikul olla. Pildi panin sellepärast, et näidata kui võrratu vaade ujulast avaneb - otse linna au ja uhkus - Špilberki lossile.

Seekord meeldis eriti spordituutor-kutt, kes meile ENSi poolt piletid andis. Tavaliselt on seal mõni piff või keegi, kes meid kirja paneb jne, kuid seekord oli kutt, kes väga konkreetselt ütles, et ja, tglt aurusaun ja värgid ei ole meile mõeldud ja selle sümboolse 30 kohaliku eest sinna minna ei tohiks, aga kui te lähete siis ärge oma käepaela väga välgutage ja kõik korraga sinna minge! Igati inimlik kutt!

Lihtsalt igatsen teid!

11.

Oi jah, ei teagi kust alustada või mida üldse. Aeg läheb tõesti nii kuramuse kiiresti!
End võin küll kiita selle eest, et olen ühika rahvaga hakanud rohkem suhtlema - ikka kohe kõvasti - väljas käinud, ühikas hänginud ja tegelikult on hästi tore.

Vast kõige suurem asi, mis vahepeal toimunud oli Eesti riigi presentatsioon. See ei ole muidugi mingi suur au, mis ainult Eesti välja teenis, vaid pigem iga kolmapäevane üritus kus paar-kolm-neli riiki end teistele esitlevad. Üldiselt on kõik läinud seda teed pidi, et näidatakse promovideot, ainult sakslased vist kasutasid videomaterjale pigem taustaks ja see ei olnud nende ettekande põhifookus. Selleks oli hoopis mingisugune joomismälumäng - viis mängijat, kes valesti vastas pidi jooma ja nii elas terve auditoorium neile viiele vaesele mängijale kaasa taustaks saksa šlaager!

Ja ameeriklased ja kanadalased olid ka põneva lähenemise leidnud. Eriti ameeriklased, mis oli positiivselt üllatav, sest ikkagi - me teame põmst kõike nende kultuurist, me ise impordime ja tarbime seda, niiet mida uut ja huvitavat saad sa ikka toota sellise riigi kohta nagu Ameerika seda on?! Kuid nemad said küll hakkama väga hästi. Pigem keskendusid nad erinevate fraaside ja slängi õpetamisele ja nii mõnigi inside-joke (siseringinali) on sealt alguse saanud.

Meie mõtlesime mingi "konseptsiooni" isegi välja. tüüpilise Eesti pere - ja panime täitsa esindusliku 15 minutilise video kokku. Ma usun, et kahjuks läksid nii mõnedki naljad paljudest mööda - ei saanud aru näiteks meie "kaksteist kuud" naljast ja vast nii mõnestki teisest - kuid üldiselt sai naerda ikka veidi ja järgmisel päeval sain ühe bulgaaria pifi käest kiita. Muidugi meid aitas tohutult üks soome kutt Matti, kes tegi suurepärase video näiteks nende endi riigi ettekande jaoks.

Enne ettekannet pakkusime ka Eesti toitu - ehk kamavahtu, karaskit ja küpsisetorti. Muidugi pidi toidu pakkumine algama pool tundi enne ettekandeid, aga need pifid, kes karaskit või miskit küpsetasid jäid hiljaks oma asjadega, jäid trammist maha ja kokuvõttes jäid mingi pool tundi hiljaks. see oli nii piinlik, et ma tahtsin liht sealt tervelt ürituselt minema kõndida... Kõigil olid lauad täis süüa, rahvas tungles ümber ja meil ei midagi. tühi laks.

lõpuks neiud jõudsid ja kui Kambodža, Kreeka ja Gruusia toidud olid juba otsas, ründasid kõik meie lauda!. Üldiselt jäin esitlusega väga rahule, sest enamus riigid kasutavad enda tutvustamiseks vaid mingeid profi filmitud turismivideosid ja kõik. ses mõttes oli meie effort kindlasti kordades suurem. Kuulsin, et kreeka pifid (keda siin on ikka kümnete kaupa) hakkasid esitlusele mõtlema alles sama päeva alguses, samas kui meie alustasime juba nädalaid varem ja suurem osa tööst sai viimase nädala sees tehtud. võib uhke olla!

Pärast seda läksime 2 sakslase, 2 sommi ja viie eestlasega pittu. Käisime läbi kolm erinevat pubi ja muidugi nende kohtade kavliteet kukkus iga järgnevaga, aga oh, nalja sai. korralik punkt suurele ettevõtmisele!

9,5 - 10

Eelmisest postitusest jäi välja ehk kaks asja. Üks pluss ja teine miinus.

Kõigepealt pluss - need asjad siin vasakul. Misiganes need on - kõvasti nelki, mandariin, sidrunit? - ja lõhnavad võrratult. Ilmselt magamistuppa ei paneks sest siis lämbuks ära sellesse magusasse lõhnabuketti, kuid kuskil niisama sauna eesruumis (mitte, et mul selline asi oleks) võiks olla efektne!

Nüüd miinus - seltskond, millele Kata õnneks tähelepanu juhtis. Teiste eestlastega on veidi love-hate suhe siin. Või võibolla vaid ühe-kahega neist. Kõik on omamoodi hullult toredad ja mul ei ole ühtegi halba sõna nende kohta, kuid annab tunda, et suuremas jaos on kõik 23-26 vanused ehk ei ole enam sellist vasikavaimustust kõigest. On mingid väljakujunenud maitsed ja mugavused.

Oeh, ma ei taha bitchida, ma kirjutasin juba pika jutu igast näidetega asjadest ja olukordadest, mis mind häirivad, aga see ikkagi mõttetu. Ma lootsin väga, et teiste eesti piffidega (ükskõik milliste teistega) reisida on lõbus ja vahetu, aga need, kellega ma Bratislavas käisin, olid ikka nii kinni ma-ei-tea-milles ja keegi ei julge-taha-suuda-viitsi rääkida teistega.

Ja siis ma hakkan mõtlema, et äkki on asi minus - ajan lolli juttu, üritan mingeid teemasid käima saada, kuid võibolla on need teiste jaoks liiga mõttetud-nõmedad-lapsikud-igavad et ei viitsi kaasa tulla. Ma tean, et siin olevate piffide hulgas on ka neid täiesti siiraid ja vahetuid naisi, kellega ei oleks mingi probleem kuhugi reisile minna ja kellega ei hakkaks igav - võibolla hakkaksime ideede ülekülluses isegi üksteise lausetesse sisse rääkima, kuid need kellega mina käisin, käitusid kuivalt nagu barankad. Ilmselt siis ka ma ise, sest asja käima ei suutnud tõmmata ja laskusin ka väga kergelt sellesse aga-meil-tegelt-ei-ole-vaja-üksteisega-rääkida meeleolusse.
------------------------------------------

Et üleüldse teineteist (eestlased ikka omavahel) tundma õppida, otsistasime siinse legendaarse Boat party üle lasta ja teha Komarovis (ühikas) omakeskis olemise ja pärast peole minna... bussiga. Oh, seda klassi küll! Aga veidi ajast tagasi minnes.....Kuna samal päeval oli ka Eesti ülikoolide tutvustus, saime mingil hetkel juba kõik koolis kokku. Oli vaja tutvustada põgusalt Eestit, TÜ'd, TLÜ'd ja TTÜ'd. Kuna aga need kaks neidu, kes TLÜ's käivad olid samal ajal loengus, sai keegi teine õnnelik rääkida ülikoolist, kus ta päevagi käinud ei olnud.

Millaski enne omavahel asju arutades-rääkides sain MINA aru, et mul tuleb kõneleda nii Eestist, enda ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, mis oleks olnud lihtne - ma ise veel muideks pakkusin end välja! Eriti oleks see olnud lihtne sellepärast, et Eestist ja TÜ'st rääkida võin lõputult ja siis sealjuures ära mainia ka TLÜ ja et "no tore kool jahh" ja ei mingit piinlikkust. Sain aru, et TTÜ jääb selle pifi õlule, kes seal ka reaalselt käib ja nii on kõik korras.

Kohapeal siiski öeldi, et Eestist räägib ikkagi keegi teine. No olgu, ja, mulle jääb siis TÜ ja TLÜ. Sai eesti osa läbi ja astusin ma ette et kõneleda, tuli slaidi peal järgmisena TLÜ. No kurat mõtlesin endamisi, miks algusesse see raskem pandi mille kohta ma ainult hämada suudan, aga no olgu. Rääkisin ära veidi... tuli TÜ kord, kõnelesin edasi. Korraks sai nagu mõte otsa kui Madli tuli mu juurde ja sosistas kõrva, et kuule, las Sandra räägib TÜst edasi. Hiljem öeldi mulle, et minu osa oligi ainult TLÜ ja kõik. Eriti hästi pandi tanki ikka. Miks ma peaks nõustuma rääkima Ainut sellest ülikoolist, millest mul ühtegi fakti ega kogemust pole.... Ma siiani ei saa aru miks nii tehti jne. Ilmselt eeldasin ise jälle midagi ja/või sain valesti aru.

Hiljem saime uuesti ühikas kokku, et juttu ajada ja järgnev plaan paika seada. mõne inimese kohta arvamus muutus, mõne kohta süvenes.

Edasi peole jõudes oli eriti suur üllatus see, et keskööks oli tulnud kohale umbes 15 inimest. Nagu näha siis ei olnud ka mingi suuur koht, aga tantsevat sai ikka teha. Ideeliselt oli seline pool-retro pidu, et reaalselt oli ka tantsumuusikat... Kohalikud muidugi eelistasid lihtsalt sees tobi tegemist tantsimisele... kuid ehk oli see pidu esimene ajaloos, kus eestlased peo käima tõmbasid ja rahvast tantsima said. Ah, muideks: 90% KOHTADEST VÕIB SEES TOBI TEHA. Keegi mäletab neid aegu? Ma olen siin oldud kuu ajaga hinganud sisse rohkem second-hand suitsu kui viimase viie aastaga Tartus ilmselt. (see pilt on nii petlik, sest tegelikkuses astud sa sisse ja näed ainult umbes meeter enda ette läbi kogu siutsupilve.)

Alguse oli hea, paljutõotav! Üks hetk rebiti kõik pifid tantsima (peale minu) ja tekkis veidi selline inetu-pardipoeg moment, kus üks vaatab kurvalt kuidas teised lõbutsevad. Kuna üks neiu meie seltskonnast oli juba koju läinud, hakkasin suht kiirelt ka ise seda mõtet kaaluma, aga no eriti mark minna sellepärast peolt ära, et keegi tantsima ei kutsunud... aga samas... mida rohkemat seal teha oli?! Siis täiesti tühjast kohast kutsus mingi suva kohalik vend mind enda seltskonnaga liituma. Seda tegin suurima heameelega! Tüübil endal (Martin?) olid mõlemad sleeve'id täis tatoveeritud, muuhulgas oli piltidel Marilyn Monroe, Audrey Hepburn ja tema ema - ja tõesti väga hästi tehtud! Kvaliteedist sai ka aru, et tüüp ei olnud mingi lihtne vanglajõmm, vaid lihtsalt pigem alternatiivse stiili austaja, selline räpi...vend. Aga ja, kesiganes see tüüp ka oli... ta päästis mu õhtu. Jõin vaikselt likööri, ajasin tema (ta kiitis koguaeg kui väga talle mu inglise aktsent meeldib) ja ta sõpradega juttu (üks vend oli mustanahaline ja omavahel käisid koguaeg mingid "kus su koht on, neeger" siseringinaljad).

Lõpuks oli teistele eesti piffidele vist piisavalt saanud ja nad tulid ütlema et lähevad ära. Niiet lõpus olin meie seltskonnast viimane, kes koju läks. Alles nüüd nädal hiljem sain teada, et üks meie omadest oli sel peol mingi kohaliku neiu käest lahtise käega kõrvakiilu saanud. Aga ei ilmesta ka, sest ta oli suht ülemeelikus tujus ja äkki mõni kellele käe ümber pani oli juba võetud. Aga no nalja peab ka saama.