8.

Vist kohe järgmine päev paaditripist käisime Jiriga ka midagi veidi kultuurset tegemas. Lasin tal siis vedada end kuhuiganes kunstivärki ta tahtis. Nii läksimegi kohe linna täiesti südames olevasse muuseumi. 

Käin muidu sellest hoonest mitu korda päevas mööda, kuid ei olnud siiani sisse julgenud minna. See väga barokse välimusega hoone on üks kolmest Moravia Galerii hoonest. Teine hoone asub suhteliselt lähedal ehk paari minuti kaugusel ja kolmanda kohta ma ei oska kahjuks midagi öelda. See galerii oma kolme majaga on tšehhis suuruselt teine - pole paha.

Seda pildil olevat hoonet kasutati muideks algselt kloostrina. Üks kutt nimega Joseph II aga omistas selle endale, et igast administratiivasju ajada. Eks seda läks vaja - ta kuulus ikkagi Habsburg-Lotringi perekonda. No ka mulle tegelikult ei ütle see väga midagi. Ajaloost ainult mäletan niipalju, et see Habsburgide dünastia teema käis koguaeg läbi kui kesk-Euroopa ajaloost juttu oli. Olid igast kuningad ja valitsejad ja muidu tähtsad.

Anname aga Joseph'ile andeks et ta selle hoone munkadelt ära võttis, kuna (tsiteerides Wikipeediat) "muuhugas kaotas [Joseph] pärisorjuse, allutas kiriku riigile, deklareeris usuvabadusi ning andis rahvale niivõrd palju kodanikuvabadusi, et see võimaldas tal Prantsuse revolutsiooni algul välja antud Isiku- ja Kodanikuvabaduste Deklaratsiooni nimetada tema seaduste plagiaadiks."

Kui te nõustute minuga ja arvate, et see hoone näeb ülilahe välja, siis on teil kindlasti hea meel teada, et see galerii hoone on vaid osa suuremast pildist: Yeah! Galerii kõrval on veelgi suurem ja uhkem kirik!

Galeriis olid kõige hullemad kriuksuvad põrandad, mis mulle muidugi tegi nalja. Miks? Kuna galeriis peaks justkui olema haudvaikus, et lasta suurtel mõttehiiglastel oma paar tundi mingi pildi ees rahus istuda. (Ja Jiri on täpselt üks sellistest vendadest - ta ise ka tunnistas) & (miks ma kunagi mingite normaalsete kuttide otsa ei satu - alati on mingid "a mis sa selle loo esteetikast arvad? kutid...") Või võibolla oli see mingi vanakooli vargavastane süsteem... Igatahes! Seal oli palju-palju maale Jeesuset ja igast muud piiblijanti. Alguses nagu ei saanudki aru, et kas need KÕIK pildid on originaalid... nad nägid väga head välja ja minu arusaam mingitest 17.-18. sajandi maalidest on see, et nad Peaks nägema välja igati kulunud ja räämas aga kus sa sellega! Ei kujuta ette kui matsiks Jiri mind oleks pidanud kui ma seda reaalselt oleks küsinud... Seekord oli suu õiges kohas kinni.

Vast kõige kuulsam maal - ja ka ainuke mida ma kunagi-kuskil-ilmselt olen varem näinud - oli see -

- ja ma tean. täiega rõve ja häiriv. ja väga kriipi.


- aga anname andeks Rubensile, sest ta oli perv kes abiellus 53-aastaselt oma sugulasega, kes oli 16.

Galeriis muideks oli igas ruumis mingi tädike, kes külastajaid jälitas. Mitte et ma niigi ei jaganud üldse kunstibiiti, aga siis oli veel mingi tädi, kes sind koguaeg igal sammul jälgis. Pärast veidi rääkisime Jiriga sellest (no täiega tema teema!) et mis ma sellest arvasin, mis mulle meeldis jne. Oh jumal küll, kuidas ma lihtsalt pead vangutasin ja tunnistasin, et see ei ole Väga minule... Ja muideks varem kohapeal olles olin isegi natuke enesekindel, sest mäletasin misasi on Pieta ja Madonna, sest neid oli seal igal nurgal. Lõpuks leppisime viiki, et see ei ole lihtsalt väga minu teema ja eesti kultuuriruumis väga klassikuid ei teata/nad ei ole huvitavad (kuigi muidugi võiks), ja et kuna see kõik ikkagi nii kauge ja võõras siis ei ole hullu. Ses mõttes küll jah, et kui see maal mingi 1609 või midagi sellist tehti siis lükkasid vanad eestlased ainult atra ja muust ei osanud unistadagi. Nõme oli loll olla ikkagi. Ja eriti kui sa ise arvad, et kõige hullem eestlase kohta ei olegi...

7.

Sel nädalal hakkas kool ja kuigi tunniplaanis just väga palju aineid ei ole, on tõmblemist siiski olnud palju. Muidugi kõigepealt see, et reaalselt ei tea kus miski seminar aset võtab - uued aadressid, majad, tänavad jne. 

Kõigepealt - kohalike trammide kiituseks! Mulle nii jäägitult meeldivad need! Siin on nii uuemaid kui vanemaid, aga vahet pole kui vanad nad on - nad on puhtad! ja No Smell! Vanemad on nii armad oma ümmarguste tuledega - uued lihtsalt väga mugavad ja kuna trammiliiklus on minu põhiliinil 12 nii tihe siis on alati tunne, et jõudsin just õigeaegselt peatusesse. 

Aga sissejuhatusena sellesse nädalasse käisime paari eestlasega Veveří lossis. Sinna saamiseks pidi kõigepealt tegema väikse 50 minutilise laeva- või paadi(?)sõidu. Selle 50 minuti jooksul tegime vast umbes 7 peatust. Suht nagu bussiga minek. Igas peatuses oli rahvst kes tahtis peale tulla või maha minna. Meie laevuke oli Stuttgart - kahekorruseline, nagu pildi peal halvasti näha on - teine korrus on avatud, et sai seal värskes õhus istuda ja ilma nautida. Õnneks oli viimane väga hea ja kõik toimis. Ehk ainult paadisadamasse saamine oli veidi komplitseeritud... Kuigi linnulennult on minu ühikast paadisadamasse mingi 3km siis täiesti oma teadmatusest kuidas lihtsamini saaks, läksin kõigepealt linna ~30 minutit, peale mida võtsin teise trammi ja panin suht samas suunas tagasi 30 minutit. Õnneks nägin kesklinna peatusest järgmist trammi oodates teist eestlast Madlit, kes pidi ka sinna tulema ja siis oli vähemalt see, et jääme kahekesi hiljaks mitte mina üksi. (Õnneks jõudsime!) [sellel google'i pildil on näha ka neid paadisildasid ehk peatusi - suht lambised aga süsteem toimis õlitatult.]

Veveri lossist endast on mul ka paar pilti, mida kõike ei hakka siia panema, aga millest väärivad näitamist äkki järgmised: osa enda, osad Google'i jällegi! Ülal olev annab juba päris hea aimduse milline see oli - vana ja mitte väga uhke. Renovatsioon oli vist täies hoos, kuigi mitte väga innukalt. Mingit siseruumides olevat suurt väljapanekut ei olnud, kuigi seda oleks justkui võinud eeldada. Hooned olid küll kõik lahedad ja värki, kuid väga üksikutesse sai sisse minna.. ehk siis umbes kahte.

Väike pealtvaade aitab ehk asjad perspektiivi panna: loss asus kahe... no mäe peal vms, mis olid omavahel sillaga ühendatud. Muidu olid uhkema (pildil parempoolse) mäe otsas ka uhkemad hooned (või vähemalt olid nad seda kunagi olnud - eluruumid, vaatlustorn jne). 

Kompleksi uhkemat poolt oli ka rohkem üles vuntsitud - ilmselt selle suure torni tõttu, mida oma nokka meenutava kuju tõttu väärtuseks peetakse. 

Kaht linnuse poolt ühendavalt sillalt on ka järgmine pilt tehtud. Peasissekäik lossi pidi ikka kuidagi dekoreeritud olema ja miks mitte panna mingeid kivist mehikesi siis sinna + muidugi vaade sillalt oli päris hea.

Kohe üle silla peasissekäigu lähedal oli ka üks kahest linnuse lahtisest ruumist, kus sai veidi linnuse-lossi kohta lugeda. (Teine ruum kuhu ka sisse sai minna oli kunagi NLiidu ajal mingisigine õpilassöökla olnud ja seal ei olnud midagi.) Kahjuks oli kõik tšehhi keelne ja mulle ei jäänud muud kui imetleda lihtsalt relvi ja kohalikku heraldikat - igast kotkad ja lõvid on siin ikka aus ja see mulle meeldib: 

Sillast vasakul pool olid kunagi olnud teenindava personali alad enamasti - sepakoda jne. See hoone siin ülal pildil oli samuti kinnine nagu terve vasak osa, ent seal asus ilmselt kõige korralikuma väljanägemisega hoone kogu selle kompleksi peale. Minu pildilt ei ole seda muidugi väga hästi aru saada, aga fassaad oli korralik ja mingeid lilli oli sinna istutatud jne.

Vasakul poolel sai tornides turnida ja veidi ringi vaadata. Seal oli ka mingi väike söögikoht, kus sai kohalikke kartulipannkooke ja muud sellist proovida (ma otsustasin kindlapeale mängida ja võtsin suitsutatud kana) ja hinnad ei olnud üldse kallid. Veidi edasi täiesti ei tea kust ilmus välja mingi hipster kohvik, kus suured tšehhi mehed rahvamuusikat mängisid ja kus ilmselt kohalikke veine sai proovida (me piirdusime jäätisega). 

6.

Selline ta on. Linna üks põhitänavaid - Husova - laupäeval tüüpiliselt inimtühi. Sellisel ajal on väga chill linnas ringi liikuda, mitte kedagi ei ole.

Aga rääkides sellest, mida teinud viimasel ajal siis kolm (?) päeva tagasi käisime teiste eesti neiudega kohalikus India restos söömas. buffee oli odav - 99 kohalikku ja söö palju jõuad, kuid see-eest maksis vesi umbes pool buffee hinnast... ja lõpus küsiti veel lisa kümpa kui su arve jäi alla 200 (?) kohaliku... imelik... kuskilt ikka nööritakse ja vist mitte ainult turiste.

peale seda läksime Liina soovitusel kohaliku Vabaduse platsi (Náměstí Svobody) ja tegime katusekohvikus pilte ja väiksed värvilised joogid. aga nüüd ma juba kordan ennast, ma rääkisin sellest juba eelmisest postituses.

Millest ma aga Ei rääkind oli see, et eile oli siin BUTi ühikas sushi õhtu. Siin elab üks soomlane Matti, kes töötas kunagi paar aastat Tamperes sushikokana ja oli nüüd valmis kõiki huvilisi kostitama kodus valmistatud sushiga.

Kuna idee meeldis ja ühika rahvast väga ei tunne, mõtlesin, et see on suurepärane võimalus ka kurikuulsa kuuenda korruse (KKK, 666???) rahvaga tutvust teha. Käisime kokaga linnas kala ostmas ja muuhulgas ka kohalikul Vietnami turul. Ma olin sellest kohast juba varem kuulnud, kuna suht põnev asi ikkagi tundub olevat. Sinna minnes ootasin vaimusilmas mingit Türgi bazaari moodi kohta kus on telgid ja palju rahvast ning kauplemine käib lärmakalt ja kirevalt. Tegelikkus oli midagi muud. Juba see koht kus turg asus - täiesti linna ääres - oli veidi kõhe ja veider. Ühel pool oli kõige tavalisem hiigelpõld, kus traktor kündis ja mõnusat mulla ja kartuli lõhna üles viskas ning teisel pool suvad tööstushooned. Ainukene vihje mingilegi aasiapärasusele sealkandis oli kollane poolkaar, mis ulatus üle turu sissepääsu ja oli kaunistatud mingisuguse orientaalse märgiga. Ilmselt siis õige koht.

Türgi bazaari asemel oli seal... no Sepa turg. Reaalselt. Suva parkla kus keskel oli üks suur plekkhoone ja selle ümber väiksemaid kollaseid plekkpoekesi. Seal oli Igast odavat manti alates mannekeenide kehadest lõpetades ilmselt mingite liba-iPhone'idega. Kuna ma käisime seal ennekõike toidukraami ostmas siis sinna suurde kaarhalli ei läinudki, vaid piilusime korra sisse ja olime mõlemad Mattiga ikka suht karbid lahti ja kinnitasime, et sinna peab tagasi minema. Ah! ja igast sushi ja muu aasiatoitude ja toiduainete vahel oli igas poes ka pudel Finlandiat müügil. WTF? Mis värk väikestel vietnami naistel selle Finlandiaga on?... Aga jah, sinna peab tagasi minema. Kasvõi lihtsalt nalja ja mõnusa võltsnaha lõhna pärast. Sepa turg no ma ütlen!.

Pärast ühikas tagasi olles tegime ettevalmistusi et ka kunagi süüa saaks ja ettevalmistuste peale läks reaalselt mingi 4 tundi. Aga toit tuli see-eest maitsev! Ühika köök on muidugi koridori peale ja see ei ole väga suur aga kuidagi suutsime sinna ikka mingi 10 inimest korraga sisse pressida. Muidugi olid kohal ka väikesed hispaania neiud, kelle saabumisel ümbritsev volüüm kordades valjemaks muutus. Oeh, temperamentide vahe ongi ilmselt suurim erinevus kõigi erasmuslate vahel. Muuhulgas tutvusin ka ühe teise sommiga, Mia oli ta nimi vist. Mia oli ehe somm, süüa teha ei osanud ja oli selle üle uhke. Feminist-somm = kõige hullem kombinatsioon üldse. Muuhulgas ütles ta, et ma nägevat väga eheda sommi moodi välja... ja kui ma ütlesin, et no mu vanaema sealtpoolt pärit oli pilt selge.

Ah ja et te ei arvaks, et ma siin täiesti kuivan, siis kuidagi on mul õnnestunud paar korda ka ööbussiga koju minna! Esimene kord lihtsalt kuna ma ei vaadanud kella ja õues oli soe. Teine kord alles paar päeva tagasi kui olin enda meelest teel majandusteaduskonda Tšehhi riigi teemalist ettekannet kuulama ja kohalikke toite maitsma. Läksin õigele trammile ja puha aga õigesse kohta välja ei jõudnud, pigem mingisse linnaäärsesse magalasse.

Ega ma ise hakkasin ka juba kahtlustama, et see vist õige koht ei ole, aga kui Triin (kellega koos majandusteaduskonda pidime minema) mulle helistas ja küsis, et kus ma olen... muutus asi kindlalt veidraks. Ma vastasin talle, et no selles [nimega] peatuses ja kordasin seda umbes 4 korda, kuid kui tema, kes iga päev sama liini pidi sõidab ikka ütleb, et Ei, sellist peatust ma küll ei tea, siis jah. olin valele poole sõitnud. Nii jäi ettekanne nägemata ja toidud proovimata. Kuna ühistransport on siin nii lollikindel siis tagasi linna saamiseks ei läinud vaja muud kui teisele poole teed ja sama number trammiga mindud teed mööda tagasi saada. 

Kuna samal päeval olin linnas (pigem enda teaduskonna hoones) oma tuutoriga ka kokku jooksnud teadsin et ta linnas SemesterStart üritusel ning majandusteaduskonna ja ettekande asemel hängisin Jiriga. Õhtuti on siin ikka mõnus ja keskööl saab bussiga täpselt ühika kõrvale niiet ei olegi midagi väga viga.

5.

Vihmane nädalavahetus sai lõpuks läbi ja uuel nädalal uue hooga - kõigepealt loomaaeda! Wiiiiii! Picture time!
Esimesena nägin muideks tiigrit, magavat. Ta oli nii nummi!
Loomaaed ise (olles esmaspäev ja kõik) oli täiesti inimtühi. Alles hiljem, õhtupoole hakkasid sinna mingid üksikud inimesed tekkima, eriti emad-isad lastega. Loomaaed asus väga looduskaunis kohas, otse mäenõlval. ja mitte mingi lihtne mägi või küngas, aga reaalne tõus oli esimesest hetkest peale kuni lõppu-tippu välja et siis uuesti alla tulla ja veel teisi loomi näha. Pani ikka hingeldama küll, mingit niisama nautlemist ja kõmpimist ei olnud.

Mis mulle tohutult meeldis oli see veel, et ... et ei olnud selliseid tobedaid puure nagu Tallinna loomaias. Kuigi jah, ka Tallinn teeb selle nimel tööd, et kogu park rohkem looduskaunimaks muuta (ja Tallinnas saad koduloomi väntsutada lasteloomaaias jne....) ja et oleks vähem lihtsalt loomade näitamist trellide taga ja rohkem võimalusi neid näha neile tuttavad keskkonnas. Tallinnas kõnnid tihti nagu poes riiulite vahel ja loomad on kõik sellistes väikestes puurides ja trellid ees. Siin tegi vist juba maastiku topograafia (õige sõna?) oma töö ehk mäe omapära pidi arvesse võtma ja sellega koostööd tegema. Ehk siis ei ole võimalust lihtsalt ehitada karpe üksteise kõrvale vaid kõikjal oli erinevaid tasandeid ja ühte looma sai vaadata mitmest erinevast kohast - eest, nurgast, mitmest kohast paremalt ja vasakult või ülevalt alla jne.

Selline tunne oli nagu kõnniks kuskil metsas ringi, ja ilmselt seal oli ka väga palju originaalmaastikku alles jäetud + puid ja kõike muud sellist ning väikeseid koskesid ja asjakesi juurde tehtud. Sellel pildil on näha tüüpilist head lahendust kus läbi klaaspaneelide sai loomi uudistamas käia. + "puurile" saab peaaegu ringi peale teha ja loomi erinevatest külgedest vaadata. Ilus!.

No ja kes seal veel olid:


Mõmmid! Hundid!

 Sebraseeria:

 Hobused!

 Kaelkirjakud!

Üks kaelkirjak teadis, et aiast väljas on parem kraam ja sõi lihtsalt üle aia lehti.

Kängurud kõik magasid ja neid ei näinud. Nende aeda sai sisse minna ja ringi kõndida, küll kindlalt määratletud tee peal, kuid siiski, lihtsalt vabalt koos nendega seal olla ja vaadata (kui nad just ei maga , sest siis pole midagi vaadata). Lisaks olid paljud loomad kokku pandud ühte suuremasse aedikusse, näiteks kaelkirjad ja sebrad ja mingid gnuude moodi pühvlid vms olid kõik rõõmsalt koos ja olid muhedad. No problem!.

Täna käisime väljas eesti piffidega ja leidsime suurepärase katusekohviku! Tglt oli ilm ilus ja soe ja kõik jutud, aga siin tundub kõik hästi tume ja vihmane. Vihm tuli, aga paari tunni pärast.

4.

Oleks ma võinud seda arvata et kõigest paar päeva hiljem seda vale-marsruudi intsidenti jooksen ma Mahoga linnapeal kokku! Tegelikult väga imelik kogemus üldse kui keegi kuskil võõras linnas kus sa kedagi ei tea sinu nime äkitselt hüüab! Aga nii ta juhtus. Maho on ikka armas, mis ma ütlen. Ta oli koos oma sõpsiga, kes oli veel väiksem kui Maho ja muutus hullult pelglikuks kui ma talle Ka tšau ütlesin. Oli nagu meelitatud aga ei julgenud seda välja näidata. Oh, nende kultuuri... ma ei saa sellest aru.

Muidugi sel hetkel kui ma temaga kokku jooksin oli mul hullult kiire, sest samal õhtul oli international dinner - rahvusvaheline õhtusöök, kuhu ka eesti piffid kohusetundlikult kohale läksid. Valmistasime ette kiluvõileibu munaga, Vana Tallinnat kohvi ja vahukoorega, eesti komme ja muidu kooki ning vana-häid seakõrvu. Saime kiita küll, kuid kuna me hilinesime üritusele umbes 40 mintsa ja osadel olid selleks hetkeks juba lauad tühjad, jäi endal kõik hea maitsmata. võitsid vist portugaallased ent siin on ka veidi maffia, sest neid on kõige rohkem vist. või no, igatahes - poolakaid, hispaanlasi jne on hästi palju.

Muidugi on ka igast türklasi, grusiine ja jaapanlasi ja... tore ses mõttes. Oma ID-kaardiga juba lõin teiste idaeurooplaste seas laineid kui seletasin, et sellega saab no... absull kõike teha ja kõiki riigiga seonduvaid asju ajada, eriti tol päeval kui meid gruppidesse pandi ja konkreetselt veetigi mööda linna et kõik oma kaardid-ühistranspordi asjad-kõik kõik valmis saaks. See tähendas terve päeva liht järjekordades seismist ja paberimäärimist. Õnneks on siinkohal veidi kasu vene keele oskustest. Jah, kuigi kohalikud väga ei taha end seostada Venemaaga, peab ütlema et keele poolest on mingid tüved väga sarnased. Ah jah, ja järjekordades olemine, jah... ühistranspordi kaarti tehes oli kontoris selleks eraldi mees kes igale järgmisele inimesele ütles mis number kassasse ta peab pöörduma. Õnneks on numbrid niipiisavalt sarnased, et ma ei pidanud suurte silmadega välismaalast mängima ja üle küsima. Eding ütles kunagi et vene keelt läheb teil kõigil vaja, ta unustas täpsustada, et ilmselt peab selle fakti tõestamiseks kõigepealt välismaale minema....

Kolmapäevast reedeni oli ka tšehhi keele kiirkursus, mis mulle väga meeldis. Arvasin, et oleks ikka ho-hoo mingi filoloogia taustaga ja vene keelt veidi jagan, et ilmselt väga raske pole, kuid hääldus on ikka omaette ooper. Alguses muidugi ei jaganud üldse biiti, aga järgmine hommik trammis  lihtsaid asju üle vaadates hakkasid need vene tüved sealt kuskilt välja paistma ja olin uhke, et aru sain sellest. Hääldusest rääkides on alati meeles see kuidas kuskil 7ndas klassis Eding ütles, et mul hea hääldus. Ja vot ilmselt oligi ja seda tänu pidevalt muusikaga tegelemisele ja üldisele avatusele uute keelte suhtes. Nüüd tunnen et see oskus on kuhugi kadunud ja kõik keeled mida ma üritan õppida tulevad kõigepealt läbi tugeva inglise hääldusfiltri ja teatavat muusikalisust keeles enam ära ka ei kuule...

Peale keeletundide midagi väga kohustuslikku rohkem olnud siin ei ole. Tähendab, isegi need kolm päeva ei olnud kohustuslikud. Mis ilmselt paljudel teistel plaanid sassi lõi oli kolmpäevane esimene Erasmuse klubiõhtu. Järgmisel päeval oli 25st alles 5 inimest. Mina olin vist ainukene oma keelegrupist, kes kluppi ei läinud. ei viitsinud tõesti. Vahepeal pandakse Facebooki üles ka ühikates toimuvaid soojendupidude klippe ja need tunduvad üsna rajud. Kahjuks ma mingi klubi inimene väga pole ja oma pidutsemised suures jaos (v no vähemalt sellised peod, millest enamus koosneb lihtsalt koos karjumisest ja pidevast juubeldamisest) on tehtud. ja ega väga e tõmba ka higistavate hispaanlastega koos hüppama.

Tegelikult peab muidugi tunnistama, et Erasmuse maine ja tegelikkus on kooskõlas. Maine poolest on Erasmus kõva pidutsemine ja uute inimestega kohtumine ja veel pidutsemine, aga hetkel mul veel igav ei ole nii et eks ma ole see vähemus (igav rahvas) kes tohutult tõmmelda ei viitsi.


Ah ja! täna tegin väikse poeringi ka. Mingit söögivärki ja pesugeeli ja kausi ja riidepuid ostsin, kuna need pifid kes korterikaaslast otsisid, valisid ikkagi kellegi teise... Silver ka juba tegelikult kuulsin minu jauramist sellel teemal, aga tõesti see korter oli vaatega pargile ja seal oli rõdu ja kõik oli ilus jnejne. Aga samal ajal kui ma selle korterirahvaga tutvumas käisin oli kuidagi nii raske mõelda, et äkki pean asjad kokku uuesti panema ja kuhugi edasi liikuma. Muidugi mõte, et uus koht on nii hea ja ilus oleks aidanud, kuid tol hetkel oli raske. Enam isegi ei ole ja enam nii ei mõtle. Sain aru, et inimesel kasvavad juured mingi uue kohaga kuskil 3-4 päevaga juba. Või vähemalt on see see aeg kui ma juuri kuhugi meelevaldselt ajada püüdsin, sest muud valikut lihtsalt ei olnud.

Igatahes nüüd sain aru, et pean siin edasi olema ja selle koha heaks ka midagi peale hakkama. Teiste eestlaste jutte kuuldes mõistsin ka, et nii hull ei olegi. Nemad samuti linnast kaugel ja pesuruumid isegi kahe toa peale jne. Ühesõnaga mul on täiesti teostatav siin elada. Tulin siis kolme kotiga... ja... alles ühikasse sisenedes hakkasin seda kahetsema. Tuli meelde et lift ju ei tööta teist päeva. Juhhei 9 korruse rahvale! See on palju hullem kui otse suvevahejalt tulles esimene nädal Tartus "suitsetaja surmast" üle kõmpimine! on!

3.

Täna hommikul pidi kohustuslikus korras olema mingite workshoppide tutvustamine: a la ... turvalisus ühikates, kohalik elu, mida teha kui midagi juhtub, aga ka reisimisvõimalused jne. Turvalisus (eelkõige tuleohutus) oli aktuaalne sellepärast, et eelmine aasta oli ühes MU ülikooli ühikas tulekahju tekkinud. Nüüd renoveeriti seda hoonet... mingis ulatuses. see on ka põhjus miks mina ja veel tegelikult üpriski paljusid just siia linna äärde tehnikaülikooli ühikatesse paigutati.

Väga eestlslikult kui väga mitte-minulikult olin juba 20 minutit varem kohal selles kinos kus neid ettekandeid peeti ja kus infoputkad olid üles löödud. Väga tüüpiliselt aga kohalikele ja teistele vahetusüliõpilastele polnud kell 10 (kui asi algama pidi) veel väga kedagi kohal. Ettekanded algasid ka hiljem lubatust ja üldse oli räige mõttetu täpselt kohale minna. Lisaks tundus et üritus mis enne oli reklaamitud kui kohustuslik (ilmselt tuleohutuse pärast) jäi paljudel nägemata, sest no... see nüüd nii eluliselt tähtis ka ei olnud.

Ega väga midagi teada ei saanudki, et kohalikku kujusid ja mälestisi ei tasu näppida-lõhkuda ja kui ikka jama on siis helista 112. peale seda pidi ka veel tulema expatide (expatriate'ide - enda kodumaalt lahkunute) kohta ettekanne. see Pidi rääkima sellest kuidas Tšehhis hakkama saada kui siia otsustada elama tulla ja et nemda aitavad uusi tulijaid. Kuna ma siia Kolida ei kavatse, siis tundus see natukene liig ja mina ning (jumal tänatud et seal oli ka) üks teine eestlane tõmbasime lõunat sööma.

Lisaks oli täna filmiõhtu, kuhu ma samuti ei läinud. Võibla vaatan filmi järgi v midagi kui netist tõmmata saab. Alguses nagu mõtlesin minna aga siis sain Jiriga kokku ja läksime sööma ja hetkel on söök eluliselt palju tähtsam kui mingi film. Ajasime juttu ja kõndisime veic ringi. Ta on täiega ajaloolane, meeldib ringi jalutada olgu tegemist muuseumi või tänavaga ja pikalt. Ta on ka umbes-täpselt kaks meetrit niiet minusugune käbi ta kõrval peab tegema iga tema kahe sammu kohta kolm.

Tagasiteel kui me juba vanalinnast välja jõudsime trammipeatusesse kõnetas meid üks väike Jaapani neiu. Ta oli ära eksinud ja linnarahvas oli ta siia juhatanud. ideeliselt oli ta täiesti õiges kohas kuna põhitrammikast sõidavad vist kõik liinid läbi ja ta teadis isegi, mis number trammile ta minema peab ja kuhu ühikasse. Ta ütles oma ühika nimeks Komarov ja alguses mulle juba tundus et (kuna kõik peatused on täpselt ühtemoodi nimedega) et jah, ilmselt on see mõni peatus enne minu ühikat/peatust.

Tramm tuligi suht kohe ning mina ja väike Jaapani neiu hüppasime peale. Trammis olles istusin ta kõrvale ja ajasime veidi juttu. Siis aga hakkasin mõtlema... tramm sõidab põhjasuunas, kus tegelikult peale minu ühika, mis täiesti liini lõpus on, ei ole ühtegi teist. Toksisin nutivärgendusse nime Komarov Brno sisse ja nagu ma kartsingi, oli ta sõitnud valele poole ja mina veel ütlesin, et see on õige. Õnneks olime vaid kolm-neli peatust sõitnud kui ma endale kindlaks jäin ja ütlesin talle et ta peab maha minema ja lihtsalt minema teisele poole teed ja sama number trammiga tagasi sõitma enda lõpp-peatusesse teisele poole.

Siis hakkas hing valutama. Neiu läks maha ja mina istusin edasi oma õigel suunal. Otsustasin ka maha hüpata ja kasvõi temaga koos oodata. läksingi välja ja võtsin tal varrukast kinni suht sõna otseses mõttes.ütlesin, et sorry et valele poole ta viisin ja et ootame koos mingi kümpa. ajasime juttu, mina eriti kõigest mida sülg suhu tõi ja üritasin eriti sõbralik olla kuna minu kala ikkagi. ta oli hästi tore ja teadis eestit ja mingit eesti kutti (Reigo?), kes kunagi Kansai Gadai ülikoolis Jaapanis vahetusüliõpilane oli ja nüüd igal pool Osakas trammides ja mujal reklaamiplakatitel sama ülikooli reklaamimas on. Reigo sai joppamisi kuulsaks.. heh.

Ajasime igatahes veel juttu ja lõpus ta tänas mind nii viisakalt ja siiralt ja kallistas hästi kõvasti ja ütles inglise keeles aitähh, Eva, kuigi ma olin talle oma nime vaid korra öelnud ja tavaliselt inimestel lähevad meelest niimoodi korra öeldud nimed. tema oma ürotasin seda enam meeles pidada ja selleks oli Maho - see tähendab laeva suurimat purje ja selle nime oli pannud talle ta vanaema, et ta ikka kõrgele ja kaugele sihiks.

Tore neiu.:)

2.

Tervist nummid.

Pean ütlema, et asjad vähekese haaval lähevad lihtsamaks. Midagi nagu taipan juba. üleüldse, nii sellest kuidas siin asjad toimivad ja mis siin ei toimi. Minu netikaabli seiklus oli tore ja sellest oli ikka ütlemata kasu kui ma loen Facebooki foorumis hädas erasmuslasi, kes siin BUTi (Brno university of technology) ühikates on ja mitte hakkama ei saa omale neti ühendamisega.

täna ja üleeile käisin ka oma buddy'ga (sõbraga) kohtumas. Ta nimi on Jiri ja ei, ükskõik kuidas te arvate et seda hääldada tuleks, te eksite. Tundub lihtne aga tglt on seal nimes mingi klassikaline tšehhi keelepaine, mida eestlane hääldada ei suuda. Esimene kord saime kokku kõigepealt niisama närvide rahustamiseks ja täna juba asjalikult linnas tuuritamiseks. kõndisime metsikult pikalt ikka. käisime kohalikku lossi vaatamas. 

Lisaks oli täna mingisugune draakoni päev ehk siis kohalikus õlletehases Starobrno (vana Brno nagu te kõik aru saite) oli selle puhul avatud uste päev. Siin on google'ist järjekordselt võetud pilt:

Nagu te ka näete siis see midagi ülierilist ei ole. Kohalikele samas on ikkagi au ja uhkus nagu tartukatele A le Coq või harjukatele Saku. Täna oli muidugi avatud uste päev ja pildi peal oleva aia või misiganes see kollane sein seal ka ei oleks sees ehk selle imeliku pooliku õllemahuti/torni ümber olid lauad ja päikesevarjud ja seal oli nii palju rahvast nagu homme tuleks kuivseadus. kõik panid õlli ja sisehoovis oli mingi lava ja süldimuusikat.

Jiri ütles, et õlu, mis sealt tuleb on vaatamata kõigele sitt ja seda ei tasuks proovida. See Starobrno pidi olevat liiga suur tootja. Palju paremad on väikesed ja keskmise suurusega tootjad. Viskasin siis ka oma teadmised mängu ja mingil põhjusel eeldasin ma et vana-hea Krušovice (eriti tume!) on samuti selle pruulikoja toode kuna see Eestis nii tavaline ja ütlesin, et "no krušovice küll halb ei ole ju". (Ainuke tšehhi õlu peale Krušovitce'i mis meelde tuli oli see soku pildiga.... aga nimi Kozel muidugi tol hetkel meelde ei tulnud...ja võibolla parem ongi...)

 
See aga vist avaldas Jirile muljet, et ma sellist õllet teadsin ja ta ütles et tglt on Krušovice hea ja see on pigem keskmise suurusega tootjalt ning seepärast ka palju parem ja seda juua tasub. (Sain vist plusspunkte, aitähh J. R. Schrammi Keller Tartus kõigi nende teadmiste eest.)


Mis mulle aga meeldis oli hoopis see, et õlletehase taga või niimoodi pooleldi küljega oli mingi metsikult lahe kirik. Laupäeval kahjuks suletud, kuid sellegipoolest khuul. Pilt on sitt aga annab mõtte edasi:
muideks piltidele klikkides saab neid ilmselt suuremana ka näha.

Kõigepealt muidugi alustasin sellega, et on draakoni päev. no see päev on tolle venna auks: 

Mõlemat järgnevat nägin a muideks juba esimesel ekskursiooni päeval ka oma silmaga ära. Esimene on kohalik draakon-vihmaveerenn. Väga sarnane on ka tartus raekoja platsi taga nurga peal kus mingi tühi maja on kirjaga draakoni baar v miskit... Tartus on see muidugi hoopis väiksem ja... no seda ei teata nii palju. aga taolised asjad pidi väga uhked olema.

See vend siin on teine Brno draakon. Jah, ma tean et ta näeb välja nagu ülesöönud krokodill kuid Ei, seda ta ei ole. tegu on draakoniga nagu Jiri mulle toonitas. Ka seal käisin ära.




 



Siin on ka pilt mille ma nutika telefoniga tegin. väike vaade linnale mu siinolemise teisest päevast:

See on panoraam niiet klikkige kindlasti suuremaks!
Ja kaks pilti Masaryki ülikooli nö peahoonest.

Üks on minu, teine Google'i tehtud.
See ikka selleks et te näeks kui päikeseline siin on ja et teisel pool tänavat on väike tiigike.

Hetkel kõik. Rääkisin just vanematega telfus ja see postitud ja piltidega jamamine võttis julmalt aega. tahaks raamatut lugeda, mille täna ostsin.

1.

Tervist kõik kõik. Ja kuidas ma teid igatsen. Ausalt ka jah, igatsen. Viimased paar päeva on olnud nii üles-alla, et jah. Kuid tähtis on kõige lõpus ikka sinna üles pinnale jääda.

Silver ja research

Mida ma igatsen on inimesed. oma inimesed. Ja köök. ja potid-pannid. just selles järjestuses.

Alustan siis algusest. Mõte minna päev varem  Riiga oli igatahes väga hea. Sõitsime autoga rahulikult kohale, ka mina sõitsin päris pikalt ja nautisin seda täiel rinnal kuna teadsin kogu aeg, et enam mõnda aega seda teha ei saa. Ilm oli ilus ja tänu Silveri nutivahenditele leidsime ka oma hosteli ilusti üles. Rotid nagu me oleme võtsime suht kõige odavama koha, mis võimalik. ma ei tea kuidas kuid Silver leidis kuskilt mingeid pakkumisi aga mingi ta leidis ja kolm tundi erinevaid kohti omavahel võrreldes ja vahepeal vaieldes, et miks ta nii palju aega (minu jaoks mõttetule) võrdlemisele raiskas. Põhi küsimuseks jäigi see, kas ma tahan omaette pesuruumi või sellist, kus mingi 3-4 toa peale üks vets-dušš on. Lõpuks mõtlesin, et vahet ei ole ja selle ühe päeva kannatab vabalt ära, kui see tähendab, et meil jääb rohkem raha et kuskil väljas söömas käia.

Kohale jõudes oli räme nälg + meil oli reaalne reservation mingisse uhkesse restorani, kuid seda alles kell 8. ja riiga jõudsime kuskil juba 5 aeg... Vaatasime veidi veel nutivärgist järgi erinevaid restorane jms ning suht isegi kiirelt jäime mingi kohaliku Hiina söögikaga rahule. Muuhulgas tuli välja, et see hostel kus me olime asus täiega kesklinnas ja kõik söögikohad mida alguses vaatasime jäid umbes 500 meetri raadiusse. Lebo! Läksimegi siis kõigepealt hiinakasse nimega Ginger, mis väidetavalt oli parim Riias. Selline khuul ja nummi ja igal pool olid laternad.

Seal sai kõhu juba täis ja mis muud kui seda maha kõndima et uhkes kohas ikka ruumi jätkuks. Kõndisime linnapeal ringi ja vaatasime niisama. Muuhulgas jõudsime migni uhke väljakuni, mille kohta infot muidugi ei teadnud, kuid vist oli tegu mingi presidendi... maja või asjaga... tagantjärgi tuleb välja et tegu on town halli'iga ehk siis linna keskväljakuga. kas see on siis sama nagu Tartus on raekoja plats? ilmselt.

Mingi hetk sai silver oma nutiasjanduse tööle ja tuli välja, et kuigi me arvasime et meie reserveeritud laud Domini Canes asub kuskil kaugel kaugel, siis tegelikult olime seal raekoja platsil olles vaid mõnesaja meetri kaugusel õigest kohast. Win! Nimetatud restoran oli ikka väga uhke. klienditeenindajad väga abivalmid ja toidud suurepärased. Silver part oli ikka täiesti kunstiteos. See pilt mille google'ist leidsin on muideks tehtud täpselt sealt kus ma istusin. Koht ei olnud suur, aga väga hubane ja veiniklaasidelt ja muult klaasilt peegeldust valgus väga lahedalt.

Rongiliiklus on kordi keerulisem kui lennuliiklus

Hommikul sõitsime lennujaama ja varsti läinud ma olingi. Kõik oli suht hea ja tuju püsis kõrgel kuni ma praha rongijaamas ei leidnud õiget perrooni. Lisaks ei saanud ma sõnakestki aru tšehhi keelest piletist kus ei olnud peal ei kellaaega eha perrooni kuhu ma minema peaks. Kui mingi rongi väljumiseni oli vaid 20 minti ja paanika hakkas juba üle võtma tegin otsuse et lähen uuesti informatsiooniputka järjekorda, kuid see oli täiesti mõttetult raisatud 10 minutit, kuna sealt öeldi, et mul on mingisugune open ticket - avatud pilet? millega saan justkui ükskõik millisele rongile Brno suunas minna. Kasutu info. Siis mõtlesin, et proovin veel mõnda treppi-lifti, mida veel proovind pole ja nägingi mu ees silti Brno. Jooksin rongile ja olin hullult... ei teagi kas närvis aga väsinud ja kuri et ma varem seda treppi ei proovinud + mu suured kotid jäid täiega igalepoole uste vahele kinni ja ma ei saanud aru mis süsteemiga istumine käib. ropendasin endamisi samal ajal kui ühe käega ratastel kohvrit järele tõmbasin ja jalgadega uksi sulgemast üritasin takistada.

Osa rahvast istus suurtes avatud vagunites samas kui osa väikestes kuppeedes. Mis süsteem see veel on? Otsisin ka mõnd vähemrahvastatud kupeed kuni selle leidsin ja seal lõpuks kotid seljast viskasin. 10 minutit hiljem tuli kontrolör kes sõnakestki inglise keelt ei rääkinud kuid tema peavangutamisest sain aru, et olin vales kohas ikkagi. rong läks õigesse suunda, kuid rong kui selline oli vale. Põmst ma ei tea siiani, miks nii läks ja miks mu pilet ei sobinud, kuid üks lahendus oli see, et maksan talle 139 krooni (üle 5 euro) ja siis eelmise pileti raha (220 kohalikku) + selle 139 eest saan edasi brnosse sõita.

Rong oli suht rott. nagu vanasti edelaraudtee omad. ja sõit kestis migni 4 tundi, mis oli täiesti morbiidne pikkus. õnneks oli midagi natukenegi väljas huvitavat, näiteks, siin on mägesid... veidi...
Selle morbiidsuse lõpetas aga üks vana mammi, kes kuskil vahepeal minuga samasse kuppeesse tuli. ta nägi juba selline armas välja, et ta kindlasti tahab rääkima hakata mingil hetkel. ja nii see juhtus ka. mul oli hetk aega, et soojendada üles kõik kuue aastaga õpitud ja kuue päevaga unustatud vene keele oskused. õnneks aga ma tõesti ennetasin seda ja juba varem mõtlesin valmis kuidas öelda, et olen eestlane jne. see tegi tuju heaks. brnos sain kohe rongijaama eest trammile minna ja jõudsin lõpp-peatusesse. vassisin oma asjadega mäest üles ja leidsin õige hoone. (kõik 5 või rohkem ühikat on siin 9kordsed) mina olengi 9 korrusel omas toas 912 kust ma teile praegu kirjutan.

elutuba on ok, pesuruumid mitte nii ok. aga esmaspäeval juba lähen vaatama ühte kohta linnas. suht ok. mingi 3 tüdrukut elavad juba seal. otsivad korterikaaslast. loodan väga et moosin nad ära ja saan sinna. juba mõte sellest paneb kurgu kihelema ja jalad lähevad külmaks. ma ei taha midagi pahasti öelda, kuid tulla tartust... kus on oma köök ja kõik nagu on olemas... ja tulla siia, kus ei ole mitte midagi. isegi köök on koridori peale.... siis. no... raske on. ja tõesti tahaks lihtsamat keskkonda. + ka see linna täiesti ääres olemine ei rõõmusta mind.

Kaabel

siia jõudes ei olnud ühikas Wifit. ehk internetti ei ole. MIS MÕTTES? olin peaaegu igavusse suremas sest kellegagi rääkida ei saanud, ainult helistada kalli raha eest. Järgmisel hommikul läksin adminniga rääkima et mis seis on. Kunagi teen ka pilti sellest "õpetusest" kuidas enda arvuti netiühendusega ühendada. jube keeruline ma ütlen. Adminn ütles, et ma pean kõigepealt kaabli ostma. Kaabli, keegi mäletab sellist asja? Kaabliga nett? Wut? ... aga siin on see reaalsus. Kuid kuna mul ei olnud netti, siis kuidas leida pood, kust kaablit saaks? veidi surnud ring... Otsustasin linna sõita ja lihtsalt otsida avalikke wifisid. kuidagi mul joppas ja ma leidsin mingi meedikeskuse moodi koha kus sai tasuta arvutis olla. Seal ma siis tegin kiiret uurimustööd selle kohta, kus asuvad elektroonikapoed ja mis aadressid ja kui kaugel. Juba palju entusiastlikumana läksin üht leidma ja muideks. isegi leidsin. õnneks oli mul nutti enne "õpetusest" pilti teha ja seda tõesti läks vaja, sest kui ma leti ääres "Hello" neile ütlesin vangutas nooremapoolne müüja pead - ta ei osanud inglise keelt. Ma lõin telefonist kaabli pildi lahti kus kõrval oli ka väike jutt inglise keeles. põhiline märksõna seal oli UDP ?? midagi sellist... mingi rahvusvaheline lühend igatahes mis märgib internetikaablit. Seda tüüp jagas ja nii ma oma 5m kaablit sain.

Tagasi ühikas ei osanud ma sellega siiski midagi peale hakata. Õpetus oli liht nii keeruline. kuulsin kõrval toast hääli ja otsustasin neilt minna abi küsima. muideks mulle tundub, et hetkel olingi ainukesed inimesed siin korrusel mina ja kõrvaltoa tüüp Mathi. Mathi oli küll veidi poolalasti ja veidi kuri et ma teda segasin kuid kui ma seletasin rahulikult mida ma tahtsin oli ta kohe nõus appi tulema. Vend tegi siin paari mintsaga kõik nii nagu peab ja nüüd on mul nett!! Jeee. saan teile kirjutada.

Ilm

Siin on väga palav. ma käin oma selle valge punaste mummudega kleidiga ringi ja sellest täiesti piisab. eile oli räige palav. mingi peaaegu 30 kindlasti. Kui kunagi wifisse saan, saan panna ka pilte üles, mida teinud olen.