3.

Täna hommikul pidi kohustuslikus korras olema mingite workshoppide tutvustamine: a la ... turvalisus ühikates, kohalik elu, mida teha kui midagi juhtub, aga ka reisimisvõimalused jne. Turvalisus (eelkõige tuleohutus) oli aktuaalne sellepärast, et eelmine aasta oli ühes MU ülikooli ühikas tulekahju tekkinud. Nüüd renoveeriti seda hoonet... mingis ulatuses. see on ka põhjus miks mina ja veel tegelikult üpriski paljusid just siia linna äärde tehnikaülikooli ühikatesse paigutati.

Väga eestlslikult kui väga mitte-minulikult olin juba 20 minutit varem kohal selles kinos kus neid ettekandeid peeti ja kus infoputkad olid üles löödud. Väga tüüpiliselt aga kohalikele ja teistele vahetusüliõpilastele polnud kell 10 (kui asi algama pidi) veel väga kedagi kohal. Ettekanded algasid ka hiljem lubatust ja üldse oli räige mõttetu täpselt kohale minna. Lisaks tundus et üritus mis enne oli reklaamitud kui kohustuslik (ilmselt tuleohutuse pärast) jäi paljudel nägemata, sest no... see nüüd nii eluliselt tähtis ka ei olnud.

Ega väga midagi teada ei saanudki, et kohalikku kujusid ja mälestisi ei tasu näppida-lõhkuda ja kui ikka jama on siis helista 112. peale seda pidi ka veel tulema expatide (expatriate'ide - enda kodumaalt lahkunute) kohta ettekanne. see Pidi rääkima sellest kuidas Tšehhis hakkama saada kui siia otsustada elama tulla ja et nemda aitavad uusi tulijaid. Kuna ma siia Kolida ei kavatse, siis tundus see natukene liig ja mina ning (jumal tänatud et seal oli ka) üks teine eestlane tõmbasime lõunat sööma.

Lisaks oli täna filmiõhtu, kuhu ma samuti ei läinud. Võibla vaatan filmi järgi v midagi kui netist tõmmata saab. Alguses nagu mõtlesin minna aga siis sain Jiriga kokku ja läksime sööma ja hetkel on söök eluliselt palju tähtsam kui mingi film. Ajasime juttu ja kõndisime veic ringi. Ta on täiega ajaloolane, meeldib ringi jalutada olgu tegemist muuseumi või tänavaga ja pikalt. Ta on ka umbes-täpselt kaks meetrit niiet minusugune käbi ta kõrval peab tegema iga tema kahe sammu kohta kolm.

Tagasiteel kui me juba vanalinnast välja jõudsime trammipeatusesse kõnetas meid üks väike Jaapani neiu. Ta oli ära eksinud ja linnarahvas oli ta siia juhatanud. ideeliselt oli ta täiesti õiges kohas kuna põhitrammikast sõidavad vist kõik liinid läbi ja ta teadis isegi, mis number trammile ta minema peab ja kuhu ühikasse. Ta ütles oma ühika nimeks Komarov ja alguses mulle juba tundus et (kuna kõik peatused on täpselt ühtemoodi nimedega) et jah, ilmselt on see mõni peatus enne minu ühikat/peatust.

Tramm tuligi suht kohe ning mina ja väike Jaapani neiu hüppasime peale. Trammis olles istusin ta kõrvale ja ajasime veidi juttu. Siis aga hakkasin mõtlema... tramm sõidab põhjasuunas, kus tegelikult peale minu ühika, mis täiesti liini lõpus on, ei ole ühtegi teist. Toksisin nutivärgendusse nime Komarov Brno sisse ja nagu ma kartsingi, oli ta sõitnud valele poole ja mina veel ütlesin, et see on õige. Õnneks olime vaid kolm-neli peatust sõitnud kui ma endale kindlaks jäin ja ütlesin talle et ta peab maha minema ja lihtsalt minema teisele poole teed ja sama number trammiga tagasi sõitma enda lõpp-peatusesse teisele poole.

Siis hakkas hing valutama. Neiu läks maha ja mina istusin edasi oma õigel suunal. Otsustasin ka maha hüpata ja kasvõi temaga koos oodata. läksingi välja ja võtsin tal varrukast kinni suht sõna otseses mõttes.ütlesin, et sorry et valele poole ta viisin ja et ootame koos mingi kümpa. ajasime juttu, mina eriti kõigest mida sülg suhu tõi ja üritasin eriti sõbralik olla kuna minu kala ikkagi. ta oli hästi tore ja teadis eestit ja mingit eesti kutti (Reigo?), kes kunagi Kansai Gadai ülikoolis Jaapanis vahetusüliõpilane oli ja nüüd igal pool Osakas trammides ja mujal reklaamiplakatitel sama ülikooli reklaamimas on. Reigo sai joppamisi kuulsaks.. heh.

Ajasime igatahes veel juttu ja lõpus ta tänas mind nii viisakalt ja siiralt ja kallistas hästi kõvasti ja ütles inglise keeles aitähh, Eva, kuigi ma olin talle oma nime vaid korra öelnud ja tavaliselt inimestel lähevad meelest niimoodi korra öeldud nimed. tema oma ürotasin seda enam meeles pidada ja selleks oli Maho - see tähendab laeva suurimat purje ja selle nime oli pannud talle ta vanaema, et ta ikka kõrgele ja kaugele sihiks.

Tore neiu.:)