6.

Selline ta on. Linna üks põhitänavaid - Husova - laupäeval tüüpiliselt inimtühi. Sellisel ajal on väga chill linnas ringi liikuda, mitte kedagi ei ole.

Aga rääkides sellest, mida teinud viimasel ajal siis kolm (?) päeva tagasi käisime teiste eesti neiudega kohalikus India restos söömas. buffee oli odav - 99 kohalikku ja söö palju jõuad, kuid see-eest maksis vesi umbes pool buffee hinnast... ja lõpus küsiti veel lisa kümpa kui su arve jäi alla 200 (?) kohaliku... imelik... kuskilt ikka nööritakse ja vist mitte ainult turiste.

peale seda läksime Liina soovitusel kohaliku Vabaduse platsi (Náměstí Svobody) ja tegime katusekohvikus pilte ja väiksed värvilised joogid. aga nüüd ma juba kordan ennast, ma rääkisin sellest juba eelmisest postituses.

Millest ma aga Ei rääkind oli see, et eile oli siin BUTi ühikas sushi õhtu. Siin elab üks soomlane Matti, kes töötas kunagi paar aastat Tamperes sushikokana ja oli nüüd valmis kõiki huvilisi kostitama kodus valmistatud sushiga.

Kuna idee meeldis ja ühika rahvast väga ei tunne, mõtlesin, et see on suurepärane võimalus ka kurikuulsa kuuenda korruse (KKK, 666???) rahvaga tutvust teha. Käisime kokaga linnas kala ostmas ja muuhulgas ka kohalikul Vietnami turul. Ma olin sellest kohast juba varem kuulnud, kuna suht põnev asi ikkagi tundub olevat. Sinna minnes ootasin vaimusilmas mingit Türgi bazaari moodi kohta kus on telgid ja palju rahvast ning kauplemine käib lärmakalt ja kirevalt. Tegelikkus oli midagi muud. Juba see koht kus turg asus - täiesti linna ääres - oli veidi kõhe ja veider. Ühel pool oli kõige tavalisem hiigelpõld, kus traktor kündis ja mõnusat mulla ja kartuli lõhna üles viskas ning teisel pool suvad tööstushooned. Ainukene vihje mingilegi aasiapärasusele sealkandis oli kollane poolkaar, mis ulatus üle turu sissepääsu ja oli kaunistatud mingisuguse orientaalse märgiga. Ilmselt siis õige koht.

Türgi bazaari asemel oli seal... no Sepa turg. Reaalselt. Suva parkla kus keskel oli üks suur plekkhoone ja selle ümber väiksemaid kollaseid plekkpoekesi. Seal oli Igast odavat manti alates mannekeenide kehadest lõpetades ilmselt mingite liba-iPhone'idega. Kuna ma käisime seal ennekõike toidukraami ostmas siis sinna suurde kaarhalli ei läinudki, vaid piilusime korra sisse ja olime mõlemad Mattiga ikka suht karbid lahti ja kinnitasime, et sinna peab tagasi minema. Ah! ja igast sushi ja muu aasiatoitude ja toiduainete vahel oli igas poes ka pudel Finlandiat müügil. WTF? Mis värk väikestel vietnami naistel selle Finlandiaga on?... Aga jah, sinna peab tagasi minema. Kasvõi lihtsalt nalja ja mõnusa võltsnaha lõhna pärast. Sepa turg no ma ütlen!.

Pärast ühikas tagasi olles tegime ettevalmistusi et ka kunagi süüa saaks ja ettevalmistuste peale läks reaalselt mingi 4 tundi. Aga toit tuli see-eest maitsev! Ühika köök on muidugi koridori peale ja see ei ole väga suur aga kuidagi suutsime sinna ikka mingi 10 inimest korraga sisse pressida. Muidugi olid kohal ka väikesed hispaania neiud, kelle saabumisel ümbritsev volüüm kordades valjemaks muutus. Oeh, temperamentide vahe ongi ilmselt suurim erinevus kõigi erasmuslate vahel. Muuhulgas tutvusin ka ühe teise sommiga, Mia oli ta nimi vist. Mia oli ehe somm, süüa teha ei osanud ja oli selle üle uhke. Feminist-somm = kõige hullem kombinatsioon üldse. Muuhulgas ütles ta, et ma nägevat väga eheda sommi moodi välja... ja kui ma ütlesin, et no mu vanaema sealtpoolt pärit oli pilt selge.

Ah ja et te ei arvaks, et ma siin täiesti kuivan, siis kuidagi on mul õnnestunud paar korda ka ööbussiga koju minna! Esimene kord lihtsalt kuna ma ei vaadanud kella ja õues oli soe. Teine kord alles paar päeva tagasi kui olin enda meelest teel majandusteaduskonda Tšehhi riigi teemalist ettekannet kuulama ja kohalikke toite maitsma. Läksin õigele trammile ja puha aga õigesse kohta välja ei jõudnud, pigem mingisse linnaäärsesse magalasse.

Ega ma ise hakkasin ka juba kahtlustama, et see vist õige koht ei ole, aga kui Triin (kellega koos majandusteaduskonda pidime minema) mulle helistas ja küsis, et kus ma olen... muutus asi kindlalt veidraks. Ma vastasin talle, et no selles [nimega] peatuses ja kordasin seda umbes 4 korda, kuid kui tema, kes iga päev sama liini pidi sõidab ikka ütleb, et Ei, sellist peatust ma küll ei tea, siis jah. olin valele poole sõitnud. Nii jäi ettekanne nägemata ja toidud proovimata. Kuna ühistransport on siin nii lollikindel siis tagasi linna saamiseks ei läinud vaja muud kui teisele poole teed ja sama number trammiga mindud teed mööda tagasi saada. 

Kuna samal päeval olin linnas (pigem enda teaduskonna hoones) oma tuutoriga ka kokku jooksnud teadsin et ta linnas SemesterStart üritusel ning majandusteaduskonna ja ettekande asemel hängisin Jiriga. Õhtuti on siin ikka mõnus ja keskööl saab bussiga täpselt ühika kõrvale niiet ei olegi midagi väga viga.