9.

No ilmad on siin ka veidi alla käinud, aga tagiga on täiesti ok kui mingi kampsun v asi alla panna. Siinjuures tänan jällegi Mummi, kes mulle laheda tumesinise kampsu-bleiseri moodi asja ostis ja mida täiega hea hetkel tagi all kanda + väga viisakas loengus-seminaris istuda.

Vahepeal on Kuidagi kiireks läinud, aga õnneks mitte veel väga meeleheitlikuks. Kuigi see, et ma Internetist kahepäevase keelu sain ei olnud nii lahe - unustasin kogemata Torrentil allalaadimise piirangu panna, ja nii jagasin-laadisin üles poole tunniga tohutus koguses materjali ja ületasin mingit piiri. Suurelt. Õnneks sain täna asja korda - pidin vaid kahes kohas/uste taga inimesi otsimas käima, kes mind aidata oskaksid. Veidi oli ka enda lolluses asi süüdi - nimelt ei leidnud vajalikku parooli üles alguses. Pärast kui kõik kohad ja inimesed juba olid ära tüüdatud, leidsin enda toas riiuli pealt õige paberi õige koodiga, et nett tagasi... saada.

Rääkides reisimisest siis millaski septembri lõpus ilmselt... käisime paari eestlasega Bratislavas. Bussisõit sinna võtab sama kaua kui tavalise bussiga Tartust Paidesse - ~1h45min. Sees mõttes lebo.

Mina tahtsin sinna minna ainult ühel põhjusel - teate peaaegu kõik vast kultusfilmi Euroretk. No seal siis on see osa, kus seltskond Bratislavasse satub ja kogu koht mingit jubedat post-Soviet slummi meenutab ehk siis tehakse nalja vana hea id-euroopa kohta ja pannakse kõik stereotüübid selle kandi kohta ühte patta. Filmis muidugi on mingi lahe kohalik vana, kes rõõmustab, et just hakati raudteed ehitama ja "varsi" ikka Berliini saab + et telekasse jõudis just Miami Vice (1984-1989). No muidugi stereotüübid!.

Tegelikkust väga mööda ei olnudki. Jah, seal olid suured BMW ja jumal teab mis suurte firmade hirmkõrged hooned, kuid sisu jäi väheks. Ning ega seal minu arvates väga turistitada ei kannatanudki. Suht igav oli. Ilmselt on kohalik klubi- ja ööelu kirev ja põnev kuid bussist maha astudes tundsin end veidi sarnaselt filmis olnud olukorraga. Kurb ja igav. Ilmselt oleks mõni kohalik osanud viia mingitesse uhketesse urgastesse, kuid niisama turistitamiseks... meh. Vanalinna on neil suht väike, ja selle saab risti räski kiiresti läbi tatsata. 

Kõigepealt tahtsime minna kirikusse...St. Martin's katedraali. Ent täpselt sinna sisse astudes... ehk siis kell 12 hakkas seal jumalateenistus... tol päeval juhtus olema mingi püha vms. Kirikust nägime vaid lahedaid klaasivitraaže, kuid ainult hetkeks, sest et kõik hakkasid laulma ja kirikuõpetaja jutlust lugema (Rooma-katolik kirik, muideks, ikkagi!) ja kõik oli üldse väga uhke, kuid me panime parem ajama.

Siin ronisime mäest üles, et minna kohalikku kindlusesse. See oli ja on ilmselt kõige khuulim osa linnast, ent oma isikupäratusega ta ka mingit kustumatut muljet ei tekitanud. Kõik oli nii valgeks võõbatud ja klants, et igav. + et kindlusesse sisse saada pidi muidugi pileti ostma ja meil ei olnud huvi mingi muuseumi/näituse järele, niiet tegime seda, mida kõik ülejäänudki, ehk nautisime suurepärast vaadet linnale ja jõele. V no, jällegi - oleneb kust linnale peale vaadata. Olen sattunud lugema arvamusi, et suur sild, mis kohe linnusest paistab ja seal otsas asuv lendava taldriku kujuline restoran on mingi suur Jei! ja lahe, aga see oli nii kummaline ja vales kohas... ja siis taustal kõik need paneelikad... 

See on kuidagi nii 90ndad, et valus. Ok. ma Armastan 90ndaid, olen selle aja laps, aga mai ehita endale elutuppa Pearu Pauluse kuju ja pane talle pärga pähe. Ei...Et nagu... kuidagi mingi hea maitse piir sai sellega ületatud. Lisaks on see on nii jääv asi, et kõik peavad veel pikki aastaid mõtlema, et Oli siis sellist asja ikka vaja?!

Doonau on lahe ja kõik, palju suurepäraseid linnasid on sinna ümber tehtud, paljud neist algavad B-tähega.... Belgrad, Budapest, Bratislava... aga viimane lasi küll veidi märgist mööda.

Siit ka väike vaade lossist ja lossile...

No ja ülemisel pildil, mis (ilmselt mingi kuulsa-tähtsa venna) ratsamonumendi juurest tehtud... ei saanud ma oma peast mõtet, et vaevalt too tüüp kes (ilmselt) linna kaitses või selle heaks elu loovutas oleks tahtnud, et ta terve surematu elu mingeid rõvedaid paneelikaid vahib. 

Samas jällegi... natuke mujalt vanalinna vaadates nii hull ei olegi... oeh jah.

Siis käisime presidendipaleed vaatamas, mis tekitas piinlikkust oma liiga slaaviliku ülekullatud väravatega ja täiesti elutühja ümbritseva platsiga. Muuhulgas sain samal väljakul kokku oma toanaabriga, kes samal päeval oli sama reisi ette võtnud. Toakaaslane kutsus kohe ligi mind ja tutvustas väga toredalt mulle on poissi ning koos nõustusime, et suht meh linn. Brno kõvasti parem. Nüüd saan ka veidi aru, miks nii palju slovakke Tšehhis on - vahepeal tundub nagu kahe riigi "lahutust" kunagi toiminudki.

Kui teised kaks edasi mingit teist kirikut üritasid leidma minna, otsustasin ma hoopis rahvusgaleriisse minna. Ilma naljata. Need on need mõlemad hooned - üpris hea kontrast. Seal olles sain aru, et samal ajal kui linnades mingit suurt ilu ei ole, siis on kõik Väljaspool linnasid asuv kordi huvitavam - kohalik loodus, mäed jne, mille kohta ma kolmelt korruselt erinevaid näituseid vaatasin tekitas uut huvi riigi vastu.

Hiljem saime teistega uuesti kokku ja kuna kedagi Väga enam miski ei huvitanud ja kõnnitud sai palju, läksime bussikasse ja ootasime seal vast oma 45 minti, mitte mingit tahtmist ei olnud kellelgi linnas kauem olla. pigem istusime bussikas (sama nukker nagu paide oma ainult suurem) kui olime linnas. vot tak.

8.

Vist kohe järgmine päev paaditripist käisime Jiriga ka midagi veidi kultuurset tegemas. Lasin tal siis vedada end kuhuiganes kunstivärki ta tahtis. Nii läksimegi kohe linna täiesti südames olevasse muuseumi. 

Käin muidu sellest hoonest mitu korda päevas mööda, kuid ei olnud siiani sisse julgenud minna. See väga barokse välimusega hoone on üks kolmest Moravia Galerii hoonest. Teine hoone asub suhteliselt lähedal ehk paari minuti kaugusel ja kolmanda kohta ma ei oska kahjuks midagi öelda. See galerii oma kolme majaga on tšehhis suuruselt teine - pole paha.

Seda pildil olevat hoonet kasutati muideks algselt kloostrina. Üks kutt nimega Joseph II aga omistas selle endale, et igast administratiivasju ajada. Eks seda läks vaja - ta kuulus ikkagi Habsburg-Lotringi perekonda. No ka mulle tegelikult ei ütle see väga midagi. Ajaloost ainult mäletan niipalju, et see Habsburgide dünastia teema käis koguaeg läbi kui kesk-Euroopa ajaloost juttu oli. Olid igast kuningad ja valitsejad ja muidu tähtsad.

Anname aga Joseph'ile andeks et ta selle hoone munkadelt ära võttis, kuna (tsiteerides Wikipeediat) "muuhugas kaotas [Joseph] pärisorjuse, allutas kiriku riigile, deklareeris usuvabadusi ning andis rahvale niivõrd palju kodanikuvabadusi, et see võimaldas tal Prantsuse revolutsiooni algul välja antud Isiku- ja Kodanikuvabaduste Deklaratsiooni nimetada tema seaduste plagiaadiks."

Kui te nõustute minuga ja arvate, et see hoone näeb ülilahe välja, siis on teil kindlasti hea meel teada, et see galerii hoone on vaid osa suuremast pildist: Yeah! Galerii kõrval on veelgi suurem ja uhkem kirik!

Galeriis olid kõige hullemad kriuksuvad põrandad, mis mulle muidugi tegi nalja. Miks? Kuna galeriis peaks justkui olema haudvaikus, et lasta suurtel mõttehiiglastel oma paar tundi mingi pildi ees rahus istuda. (Ja Jiri on täpselt üks sellistest vendadest - ta ise ka tunnistas) & (miks ma kunagi mingite normaalsete kuttide otsa ei satu - alati on mingid "a mis sa selle loo esteetikast arvad? kutid...") Või võibolla oli see mingi vanakooli vargavastane süsteem... Igatahes! Seal oli palju-palju maale Jeesuset ja igast muud piiblijanti. Alguses nagu ei saanudki aru, et kas need KÕIK pildid on originaalid... nad nägid väga head välja ja minu arusaam mingitest 17.-18. sajandi maalidest on see, et nad Peaks nägema välja igati kulunud ja räämas aga kus sa sellega! Ei kujuta ette kui matsiks Jiri mind oleks pidanud kui ma seda reaalselt oleks küsinud... Seekord oli suu õiges kohas kinni.

Vast kõige kuulsam maal - ja ka ainuke mida ma kunagi-kuskil-ilmselt olen varem näinud - oli see -

- ja ma tean. täiega rõve ja häiriv. ja väga kriipi.


- aga anname andeks Rubensile, sest ta oli perv kes abiellus 53-aastaselt oma sugulasega, kes oli 16.

Galeriis muideks oli igas ruumis mingi tädike, kes külastajaid jälitas. Mitte et ma niigi ei jaganud üldse kunstibiiti, aga siis oli veel mingi tädi, kes sind koguaeg igal sammul jälgis. Pärast veidi rääkisime Jiriga sellest (no täiega tema teema!) et mis ma sellest arvasin, mis mulle meeldis jne. Oh jumal küll, kuidas ma lihtsalt pead vangutasin ja tunnistasin, et see ei ole Väga minule... Ja muideks varem kohapeal olles olin isegi natuke enesekindel, sest mäletasin misasi on Pieta ja Madonna, sest neid oli seal igal nurgal. Lõpuks leppisime viiki, et see ei ole lihtsalt väga minu teema ja eesti kultuuriruumis väga klassikuid ei teata/nad ei ole huvitavad (kuigi muidugi võiks), ja et kuna see kõik ikkagi nii kauge ja võõras siis ei ole hullu. Ses mõttes küll jah, et kui see maal mingi 1609 või midagi sellist tehti siis lükkasid vanad eestlased ainult atra ja muust ei osanud unistadagi. Nõme oli loll olla ikkagi. Ja eriti kui sa ise arvad, et kõige hullem eestlase kohta ei olegi...

7.

Sel nädalal hakkas kool ja kuigi tunniplaanis just väga palju aineid ei ole, on tõmblemist siiski olnud palju. Muidugi kõigepealt see, et reaalselt ei tea kus miski seminar aset võtab - uued aadressid, majad, tänavad jne. 

Kõigepealt - kohalike trammide kiituseks! Mulle nii jäägitult meeldivad need! Siin on nii uuemaid kui vanemaid, aga vahet pole kui vanad nad on - nad on puhtad! ja No Smell! Vanemad on nii armad oma ümmarguste tuledega - uued lihtsalt väga mugavad ja kuna trammiliiklus on minu põhiliinil 12 nii tihe siis on alati tunne, et jõudsin just õigeaegselt peatusesse. 

Aga sissejuhatusena sellesse nädalasse käisime paari eestlasega Veveří lossis. Sinna saamiseks pidi kõigepealt tegema väikse 50 minutilise laeva- või paadi(?)sõidu. Selle 50 minuti jooksul tegime vast umbes 7 peatust. Suht nagu bussiga minek. Igas peatuses oli rahvst kes tahtis peale tulla või maha minna. Meie laevuke oli Stuttgart - kahekorruseline, nagu pildi peal halvasti näha on - teine korrus on avatud, et sai seal värskes õhus istuda ja ilma nautida. Õnneks oli viimane väga hea ja kõik toimis. Ehk ainult paadisadamasse saamine oli veidi komplitseeritud... Kuigi linnulennult on minu ühikast paadisadamasse mingi 3km siis täiesti oma teadmatusest kuidas lihtsamini saaks, läksin kõigepealt linna ~30 minutit, peale mida võtsin teise trammi ja panin suht samas suunas tagasi 30 minutit. Õnneks nägin kesklinna peatusest järgmist trammi oodates teist eestlast Madlit, kes pidi ka sinna tulema ja siis oli vähemalt see, et jääme kahekesi hiljaks mitte mina üksi. (Õnneks jõudsime!) [sellel google'i pildil on näha ka neid paadisildasid ehk peatusi - suht lambised aga süsteem toimis õlitatult.]

Veveri lossist endast on mul ka paar pilti, mida kõike ei hakka siia panema, aga millest väärivad näitamist äkki järgmised: osa enda, osad Google'i jällegi! Ülal olev annab juba päris hea aimduse milline see oli - vana ja mitte väga uhke. Renovatsioon oli vist täies hoos, kuigi mitte väga innukalt. Mingit siseruumides olevat suurt väljapanekut ei olnud, kuigi seda oleks justkui võinud eeldada. Hooned olid küll kõik lahedad ja värki, kuid väga üksikutesse sai sisse minna.. ehk siis umbes kahte.

Väike pealtvaade aitab ehk asjad perspektiivi panna: loss asus kahe... no mäe peal vms, mis olid omavahel sillaga ühendatud. Muidu olid uhkema (pildil parempoolse) mäe otsas ka uhkemad hooned (või vähemalt olid nad seda kunagi olnud - eluruumid, vaatlustorn jne). 

Kompleksi uhkemat poolt oli ka rohkem üles vuntsitud - ilmselt selle suure torni tõttu, mida oma nokka meenutava kuju tõttu väärtuseks peetakse. 

Kaht linnuse poolt ühendavalt sillalt on ka järgmine pilt tehtud. Peasissekäik lossi pidi ikka kuidagi dekoreeritud olema ja miks mitte panna mingeid kivist mehikesi siis sinna + muidugi vaade sillalt oli päris hea.

Kohe üle silla peasissekäigu lähedal oli ka üks kahest linnuse lahtisest ruumist, kus sai veidi linnuse-lossi kohta lugeda. (Teine ruum kuhu ka sisse sai minna oli kunagi NLiidu ajal mingisigine õpilassöökla olnud ja seal ei olnud midagi.) Kahjuks oli kõik tšehhi keelne ja mulle ei jäänud muud kui imetleda lihtsalt relvi ja kohalikku heraldikat - igast kotkad ja lõvid on siin ikka aus ja see mulle meeldib: 

Sillast vasakul pool olid kunagi olnud teenindava personali alad enamasti - sepakoda jne. See hoone siin ülal pildil oli samuti kinnine nagu terve vasak osa, ent seal asus ilmselt kõige korralikuma väljanägemisega hoone kogu selle kompleksi peale. Minu pildilt ei ole seda muidugi väga hästi aru saada, aga fassaad oli korralik ja mingeid lilli oli sinna istutatud jne.

Vasakul poolel sai tornides turnida ja veidi ringi vaadata. Seal oli ka mingi väike söögikoht, kus sai kohalikke kartulipannkooke ja muud sellist proovida (ma otsustasin kindlapeale mängida ja võtsin suitsutatud kana) ja hinnad ei olnud üldse kallid. Veidi edasi täiesti ei tea kust ilmus välja mingi hipster kohvik, kus suured tšehhi mehed rahvamuusikat mängisid ja kus ilmselt kohalikke veine sai proovida (me piirdusime jäätisega). 

6.

Selline ta on. Linna üks põhitänavaid - Husova - laupäeval tüüpiliselt inimtühi. Sellisel ajal on väga chill linnas ringi liikuda, mitte kedagi ei ole.

Aga rääkides sellest, mida teinud viimasel ajal siis kolm (?) päeva tagasi käisime teiste eesti neiudega kohalikus India restos söömas. buffee oli odav - 99 kohalikku ja söö palju jõuad, kuid see-eest maksis vesi umbes pool buffee hinnast... ja lõpus küsiti veel lisa kümpa kui su arve jäi alla 200 (?) kohaliku... imelik... kuskilt ikka nööritakse ja vist mitte ainult turiste.

peale seda läksime Liina soovitusel kohaliku Vabaduse platsi (Náměstí Svobody) ja tegime katusekohvikus pilte ja väiksed värvilised joogid. aga nüüd ma juba kordan ennast, ma rääkisin sellest juba eelmisest postituses.

Millest ma aga Ei rääkind oli see, et eile oli siin BUTi ühikas sushi õhtu. Siin elab üks soomlane Matti, kes töötas kunagi paar aastat Tamperes sushikokana ja oli nüüd valmis kõiki huvilisi kostitama kodus valmistatud sushiga.

Kuna idee meeldis ja ühika rahvast väga ei tunne, mõtlesin, et see on suurepärane võimalus ka kurikuulsa kuuenda korruse (KKK, 666???) rahvaga tutvust teha. Käisime kokaga linnas kala ostmas ja muuhulgas ka kohalikul Vietnami turul. Ma olin sellest kohast juba varem kuulnud, kuna suht põnev asi ikkagi tundub olevat. Sinna minnes ootasin vaimusilmas mingit Türgi bazaari moodi kohta kus on telgid ja palju rahvast ning kauplemine käib lärmakalt ja kirevalt. Tegelikkus oli midagi muud. Juba see koht kus turg asus - täiesti linna ääres - oli veidi kõhe ja veider. Ühel pool oli kõige tavalisem hiigelpõld, kus traktor kündis ja mõnusat mulla ja kartuli lõhna üles viskas ning teisel pool suvad tööstushooned. Ainukene vihje mingilegi aasiapärasusele sealkandis oli kollane poolkaar, mis ulatus üle turu sissepääsu ja oli kaunistatud mingisuguse orientaalse märgiga. Ilmselt siis õige koht.

Türgi bazaari asemel oli seal... no Sepa turg. Reaalselt. Suva parkla kus keskel oli üks suur plekkhoone ja selle ümber väiksemaid kollaseid plekkpoekesi. Seal oli Igast odavat manti alates mannekeenide kehadest lõpetades ilmselt mingite liba-iPhone'idega. Kuna ma käisime seal ennekõike toidukraami ostmas siis sinna suurde kaarhalli ei läinudki, vaid piilusime korra sisse ja olime mõlemad Mattiga ikka suht karbid lahti ja kinnitasime, et sinna peab tagasi minema. Ah! ja igast sushi ja muu aasiatoitude ja toiduainete vahel oli igas poes ka pudel Finlandiat müügil. WTF? Mis värk väikestel vietnami naistel selle Finlandiaga on?... Aga jah, sinna peab tagasi minema. Kasvõi lihtsalt nalja ja mõnusa võltsnaha lõhna pärast. Sepa turg no ma ütlen!.

Pärast ühikas tagasi olles tegime ettevalmistusi et ka kunagi süüa saaks ja ettevalmistuste peale läks reaalselt mingi 4 tundi. Aga toit tuli see-eest maitsev! Ühika köök on muidugi koridori peale ja see ei ole väga suur aga kuidagi suutsime sinna ikka mingi 10 inimest korraga sisse pressida. Muidugi olid kohal ka väikesed hispaania neiud, kelle saabumisel ümbritsev volüüm kordades valjemaks muutus. Oeh, temperamentide vahe ongi ilmselt suurim erinevus kõigi erasmuslate vahel. Muuhulgas tutvusin ka ühe teise sommiga, Mia oli ta nimi vist. Mia oli ehe somm, süüa teha ei osanud ja oli selle üle uhke. Feminist-somm = kõige hullem kombinatsioon üldse. Muuhulgas ütles ta, et ma nägevat väga eheda sommi moodi välja... ja kui ma ütlesin, et no mu vanaema sealtpoolt pärit oli pilt selge.

Ah ja et te ei arvaks, et ma siin täiesti kuivan, siis kuidagi on mul õnnestunud paar korda ka ööbussiga koju minna! Esimene kord lihtsalt kuna ma ei vaadanud kella ja õues oli soe. Teine kord alles paar päeva tagasi kui olin enda meelest teel majandusteaduskonda Tšehhi riigi teemalist ettekannet kuulama ja kohalikke toite maitsma. Läksin õigele trammile ja puha aga õigesse kohta välja ei jõudnud, pigem mingisse linnaäärsesse magalasse.

Ega ma ise hakkasin ka juba kahtlustama, et see vist õige koht ei ole, aga kui Triin (kellega koos majandusteaduskonda pidime minema) mulle helistas ja küsis, et kus ma olen... muutus asi kindlalt veidraks. Ma vastasin talle, et no selles [nimega] peatuses ja kordasin seda umbes 4 korda, kuid kui tema, kes iga päev sama liini pidi sõidab ikka ütleb, et Ei, sellist peatust ma küll ei tea, siis jah. olin valele poole sõitnud. Nii jäi ettekanne nägemata ja toidud proovimata. Kuna ühistransport on siin nii lollikindel siis tagasi linna saamiseks ei läinud vaja muud kui teisele poole teed ja sama number trammiga mindud teed mööda tagasi saada. 

Kuna samal päeval olin linnas (pigem enda teaduskonna hoones) oma tuutoriga ka kokku jooksnud teadsin et ta linnas SemesterStart üritusel ning majandusteaduskonna ja ettekande asemel hängisin Jiriga. Õhtuti on siin ikka mõnus ja keskööl saab bussiga täpselt ühika kõrvale niiet ei olegi midagi väga viga.

5.

Vihmane nädalavahetus sai lõpuks läbi ja uuel nädalal uue hooga - kõigepealt loomaaeda! Wiiiiii! Picture time!
Esimesena nägin muideks tiigrit, magavat. Ta oli nii nummi!
Loomaaed ise (olles esmaspäev ja kõik) oli täiesti inimtühi. Alles hiljem, õhtupoole hakkasid sinna mingid üksikud inimesed tekkima, eriti emad-isad lastega. Loomaaed asus väga looduskaunis kohas, otse mäenõlval. ja mitte mingi lihtne mägi või küngas, aga reaalne tõus oli esimesest hetkest peale kuni lõppu-tippu välja et siis uuesti alla tulla ja veel teisi loomi näha. Pani ikka hingeldama küll, mingit niisama nautlemist ja kõmpimist ei olnud.

Mis mulle tohutult meeldis oli see veel, et ... et ei olnud selliseid tobedaid puure nagu Tallinna loomaias. Kuigi jah, ka Tallinn teeb selle nimel tööd, et kogu park rohkem looduskaunimaks muuta (ja Tallinnas saad koduloomi väntsutada lasteloomaaias jne....) ja et oleks vähem lihtsalt loomade näitamist trellide taga ja rohkem võimalusi neid näha neile tuttavad keskkonnas. Tallinnas kõnnid tihti nagu poes riiulite vahel ja loomad on kõik sellistes väikestes puurides ja trellid ees. Siin tegi vist juba maastiku topograafia (õige sõna?) oma töö ehk mäe omapära pidi arvesse võtma ja sellega koostööd tegema. Ehk siis ei ole võimalust lihtsalt ehitada karpe üksteise kõrvale vaid kõikjal oli erinevaid tasandeid ja ühte looma sai vaadata mitmest erinevast kohast - eest, nurgast, mitmest kohast paremalt ja vasakult või ülevalt alla jne.

Selline tunne oli nagu kõnniks kuskil metsas ringi, ja ilmselt seal oli ka väga palju originaalmaastikku alles jäetud + puid ja kõike muud sellist ning väikeseid koskesid ja asjakesi juurde tehtud. Sellel pildil on näha tüüpilist head lahendust kus läbi klaaspaneelide sai loomi uudistamas käia. + "puurile" saab peaaegu ringi peale teha ja loomi erinevatest külgedest vaadata. Ilus!.

No ja kes seal veel olid:


Mõmmid! Hundid!

 Sebraseeria:

 Hobused!

 Kaelkirjakud!

Üks kaelkirjak teadis, et aiast väljas on parem kraam ja sõi lihtsalt üle aia lehti.

Kängurud kõik magasid ja neid ei näinud. Nende aeda sai sisse minna ja ringi kõndida, küll kindlalt määratletud tee peal, kuid siiski, lihtsalt vabalt koos nendega seal olla ja vaadata (kui nad just ei maga , sest siis pole midagi vaadata). Lisaks olid paljud loomad kokku pandud ühte suuremasse aedikusse, näiteks kaelkirjad ja sebrad ja mingid gnuude moodi pühvlid vms olid kõik rõõmsalt koos ja olid muhedad. No problem!.

Täna käisime väljas eesti piffidega ja leidsime suurepärase katusekohviku! Tglt oli ilm ilus ja soe ja kõik jutud, aga siin tundub kõik hästi tume ja vihmane. Vihm tuli, aga paari tunni pärast.

4.

Oleks ma võinud seda arvata et kõigest paar päeva hiljem seda vale-marsruudi intsidenti jooksen ma Mahoga linnapeal kokku! Tegelikult väga imelik kogemus üldse kui keegi kuskil võõras linnas kus sa kedagi ei tea sinu nime äkitselt hüüab! Aga nii ta juhtus. Maho on ikka armas, mis ma ütlen. Ta oli koos oma sõpsiga, kes oli veel väiksem kui Maho ja muutus hullult pelglikuks kui ma talle Ka tšau ütlesin. Oli nagu meelitatud aga ei julgenud seda välja näidata. Oh, nende kultuuri... ma ei saa sellest aru.

Muidugi sel hetkel kui ma temaga kokku jooksin oli mul hullult kiire, sest samal õhtul oli international dinner - rahvusvaheline õhtusöök, kuhu ka eesti piffid kohusetundlikult kohale läksid. Valmistasime ette kiluvõileibu munaga, Vana Tallinnat kohvi ja vahukoorega, eesti komme ja muidu kooki ning vana-häid seakõrvu. Saime kiita küll, kuid kuna me hilinesime üritusele umbes 40 mintsa ja osadel olid selleks hetkeks juba lauad tühjad, jäi endal kõik hea maitsmata. võitsid vist portugaallased ent siin on ka veidi maffia, sest neid on kõige rohkem vist. või no, igatahes - poolakaid, hispaanlasi jne on hästi palju.

Muidugi on ka igast türklasi, grusiine ja jaapanlasi ja... tore ses mõttes. Oma ID-kaardiga juba lõin teiste idaeurooplaste seas laineid kui seletasin, et sellega saab no... absull kõike teha ja kõiki riigiga seonduvaid asju ajada, eriti tol päeval kui meid gruppidesse pandi ja konkreetselt veetigi mööda linna et kõik oma kaardid-ühistranspordi asjad-kõik kõik valmis saaks. See tähendas terve päeva liht järjekordades seismist ja paberimäärimist. Õnneks on siinkohal veidi kasu vene keele oskustest. Jah, kuigi kohalikud väga ei taha end seostada Venemaaga, peab ütlema et keele poolest on mingid tüved väga sarnased. Ah jah, ja järjekordades olemine, jah... ühistranspordi kaarti tehes oli kontoris selleks eraldi mees kes igale järgmisele inimesele ütles mis number kassasse ta peab pöörduma. Õnneks on numbrid niipiisavalt sarnased, et ma ei pidanud suurte silmadega välismaalast mängima ja üle küsima. Eding ütles kunagi et vene keelt läheb teil kõigil vaja, ta unustas täpsustada, et ilmselt peab selle fakti tõestamiseks kõigepealt välismaale minema....

Kolmapäevast reedeni oli ka tšehhi keele kiirkursus, mis mulle väga meeldis. Arvasin, et oleks ikka ho-hoo mingi filoloogia taustaga ja vene keelt veidi jagan, et ilmselt väga raske pole, kuid hääldus on ikka omaette ooper. Alguses muidugi ei jaganud üldse biiti, aga järgmine hommik trammis  lihtsaid asju üle vaadates hakkasid need vene tüved sealt kuskilt välja paistma ja olin uhke, et aru sain sellest. Hääldusest rääkides on alati meeles see kuidas kuskil 7ndas klassis Eding ütles, et mul hea hääldus. Ja vot ilmselt oligi ja seda tänu pidevalt muusikaga tegelemisele ja üldisele avatusele uute keelte suhtes. Nüüd tunnen et see oskus on kuhugi kadunud ja kõik keeled mida ma üritan õppida tulevad kõigepealt läbi tugeva inglise hääldusfiltri ja teatavat muusikalisust keeles enam ära ka ei kuule...

Peale keeletundide midagi väga kohustuslikku rohkem olnud siin ei ole. Tähendab, isegi need kolm päeva ei olnud kohustuslikud. Mis ilmselt paljudel teistel plaanid sassi lõi oli kolmpäevane esimene Erasmuse klubiõhtu. Järgmisel päeval oli 25st alles 5 inimest. Mina olin vist ainukene oma keelegrupist, kes kluppi ei läinud. ei viitsinud tõesti. Vahepeal pandakse Facebooki üles ka ühikates toimuvaid soojendupidude klippe ja need tunduvad üsna rajud. Kahjuks ma mingi klubi inimene väga pole ja oma pidutsemised suures jaos (v no vähemalt sellised peod, millest enamus koosneb lihtsalt koos karjumisest ja pidevast juubeldamisest) on tehtud. ja ega väga e tõmba ka higistavate hispaanlastega koos hüppama.

Tegelikult peab muidugi tunnistama, et Erasmuse maine ja tegelikkus on kooskõlas. Maine poolest on Erasmus kõva pidutsemine ja uute inimestega kohtumine ja veel pidutsemine, aga hetkel mul veel igav ei ole nii et eks ma ole see vähemus (igav rahvas) kes tohutult tõmmelda ei viitsi.


Ah ja! täna tegin väikse poeringi ka. Mingit söögivärki ja pesugeeli ja kausi ja riidepuid ostsin, kuna need pifid kes korterikaaslast otsisid, valisid ikkagi kellegi teise... Silver ka juba tegelikult kuulsin minu jauramist sellel teemal, aga tõesti see korter oli vaatega pargile ja seal oli rõdu ja kõik oli ilus jnejne. Aga samal ajal kui ma selle korterirahvaga tutvumas käisin oli kuidagi nii raske mõelda, et äkki pean asjad kokku uuesti panema ja kuhugi edasi liikuma. Muidugi mõte, et uus koht on nii hea ja ilus oleks aidanud, kuid tol hetkel oli raske. Enam isegi ei ole ja enam nii ei mõtle. Sain aru, et inimesel kasvavad juured mingi uue kohaga kuskil 3-4 päevaga juba. Või vähemalt on see see aeg kui ma juuri kuhugi meelevaldselt ajada püüdsin, sest muud valikut lihtsalt ei olnud.

Igatahes nüüd sain aru, et pean siin edasi olema ja selle koha heaks ka midagi peale hakkama. Teiste eestlaste jutte kuuldes mõistsin ka, et nii hull ei olegi. Nemad samuti linnast kaugel ja pesuruumid isegi kahe toa peale jne. Ühesõnaga mul on täiesti teostatav siin elada. Tulin siis kolme kotiga... ja... alles ühikasse sisenedes hakkasin seda kahetsema. Tuli meelde et lift ju ei tööta teist päeva. Juhhei 9 korruse rahvale! See on palju hullem kui otse suvevahejalt tulles esimene nädal Tartus "suitsetaja surmast" üle kõmpimine! on!

3.

Täna hommikul pidi kohustuslikus korras olema mingite workshoppide tutvustamine: a la ... turvalisus ühikates, kohalik elu, mida teha kui midagi juhtub, aga ka reisimisvõimalused jne. Turvalisus (eelkõige tuleohutus) oli aktuaalne sellepärast, et eelmine aasta oli ühes MU ülikooli ühikas tulekahju tekkinud. Nüüd renoveeriti seda hoonet... mingis ulatuses. see on ka põhjus miks mina ja veel tegelikult üpriski paljusid just siia linna äärde tehnikaülikooli ühikatesse paigutati.

Väga eestlslikult kui väga mitte-minulikult olin juba 20 minutit varem kohal selles kinos kus neid ettekandeid peeti ja kus infoputkad olid üles löödud. Väga tüüpiliselt aga kohalikele ja teistele vahetusüliõpilastele polnud kell 10 (kui asi algama pidi) veel väga kedagi kohal. Ettekanded algasid ka hiljem lubatust ja üldse oli räige mõttetu täpselt kohale minna. Lisaks tundus et üritus mis enne oli reklaamitud kui kohustuslik (ilmselt tuleohutuse pärast) jäi paljudel nägemata, sest no... see nüüd nii eluliselt tähtis ka ei olnud.

Ega väga midagi teada ei saanudki, et kohalikku kujusid ja mälestisi ei tasu näppida-lõhkuda ja kui ikka jama on siis helista 112. peale seda pidi ka veel tulema expatide (expatriate'ide - enda kodumaalt lahkunute) kohta ettekanne. see Pidi rääkima sellest kuidas Tšehhis hakkama saada kui siia otsustada elama tulla ja et nemda aitavad uusi tulijaid. Kuna ma siia Kolida ei kavatse, siis tundus see natukene liig ja mina ning (jumal tänatud et seal oli ka) üks teine eestlane tõmbasime lõunat sööma.

Lisaks oli täna filmiõhtu, kuhu ma samuti ei läinud. Võibla vaatan filmi järgi v midagi kui netist tõmmata saab. Alguses nagu mõtlesin minna aga siis sain Jiriga kokku ja läksime sööma ja hetkel on söök eluliselt palju tähtsam kui mingi film. Ajasime juttu ja kõndisime veic ringi. Ta on täiega ajaloolane, meeldib ringi jalutada olgu tegemist muuseumi või tänavaga ja pikalt. Ta on ka umbes-täpselt kaks meetrit niiet minusugune käbi ta kõrval peab tegema iga tema kahe sammu kohta kolm.

Tagasiteel kui me juba vanalinnast välja jõudsime trammipeatusesse kõnetas meid üks väike Jaapani neiu. Ta oli ära eksinud ja linnarahvas oli ta siia juhatanud. ideeliselt oli ta täiesti õiges kohas kuna põhitrammikast sõidavad vist kõik liinid läbi ja ta teadis isegi, mis number trammile ta minema peab ja kuhu ühikasse. Ta ütles oma ühika nimeks Komarov ja alguses mulle juba tundus et (kuna kõik peatused on täpselt ühtemoodi nimedega) et jah, ilmselt on see mõni peatus enne minu ühikat/peatust.

Tramm tuligi suht kohe ning mina ja väike Jaapani neiu hüppasime peale. Trammis olles istusin ta kõrvale ja ajasime veidi juttu. Siis aga hakkasin mõtlema... tramm sõidab põhjasuunas, kus tegelikult peale minu ühika, mis täiesti liini lõpus on, ei ole ühtegi teist. Toksisin nutivärgendusse nime Komarov Brno sisse ja nagu ma kartsingi, oli ta sõitnud valele poole ja mina veel ütlesin, et see on õige. Õnneks olime vaid kolm-neli peatust sõitnud kui ma endale kindlaks jäin ja ütlesin talle et ta peab maha minema ja lihtsalt minema teisele poole teed ja sama number trammiga tagasi sõitma enda lõpp-peatusesse teisele poole.

Siis hakkas hing valutama. Neiu läks maha ja mina istusin edasi oma õigel suunal. Otsustasin ka maha hüpata ja kasvõi temaga koos oodata. läksingi välja ja võtsin tal varrukast kinni suht sõna otseses mõttes.ütlesin, et sorry et valele poole ta viisin ja et ootame koos mingi kümpa. ajasime juttu, mina eriti kõigest mida sülg suhu tõi ja üritasin eriti sõbralik olla kuna minu kala ikkagi. ta oli hästi tore ja teadis eestit ja mingit eesti kutti (Reigo?), kes kunagi Kansai Gadai ülikoolis Jaapanis vahetusüliõpilane oli ja nüüd igal pool Osakas trammides ja mujal reklaamiplakatitel sama ülikooli reklaamimas on. Reigo sai joppamisi kuulsaks.. heh.

Ajasime igatahes veel juttu ja lõpus ta tänas mind nii viisakalt ja siiralt ja kallistas hästi kõvasti ja ütles inglise keeles aitähh, Eva, kuigi ma olin talle oma nime vaid korra öelnud ja tavaliselt inimestel lähevad meelest niimoodi korra öeldud nimed. tema oma ürotasin seda enam meeles pidada ja selleks oli Maho - see tähendab laeva suurimat purje ja selle nime oli pannud talle ta vanaema, et ta ikka kõrgele ja kaugele sihiks.

Tore neiu.:)