9,5 - 10

Eelmisest postitusest jäi välja ehk kaks asja. Üks pluss ja teine miinus.

Kõigepealt pluss - need asjad siin vasakul. Misiganes need on - kõvasti nelki, mandariin, sidrunit? - ja lõhnavad võrratult. Ilmselt magamistuppa ei paneks sest siis lämbuks ära sellesse magusasse lõhnabuketti, kuid kuskil niisama sauna eesruumis (mitte, et mul selline asi oleks) võiks olla efektne!

Nüüd miinus - seltskond, millele Kata õnneks tähelepanu juhtis. Teiste eestlastega on veidi love-hate suhe siin. Või võibolla vaid ühe-kahega neist. Kõik on omamoodi hullult toredad ja mul ei ole ühtegi halba sõna nende kohta, kuid annab tunda, et suuremas jaos on kõik 23-26 vanused ehk ei ole enam sellist vasikavaimustust kõigest. On mingid väljakujunenud maitsed ja mugavused.

Oeh, ma ei taha bitchida, ma kirjutasin juba pika jutu igast näidetega asjadest ja olukordadest, mis mind häirivad, aga see ikkagi mõttetu. Ma lootsin väga, et teiste eesti piffidega (ükskõik milliste teistega) reisida on lõbus ja vahetu, aga need, kellega ma Bratislavas käisin, olid ikka nii kinni ma-ei-tea-milles ja keegi ei julge-taha-suuda-viitsi rääkida teistega.

Ja siis ma hakkan mõtlema, et äkki on asi minus - ajan lolli juttu, üritan mingeid teemasid käima saada, kuid võibolla on need teiste jaoks liiga mõttetud-nõmedad-lapsikud-igavad et ei viitsi kaasa tulla. Ma tean, et siin olevate piffide hulgas on ka neid täiesti siiraid ja vahetuid naisi, kellega ei oleks mingi probleem kuhugi reisile minna ja kellega ei hakkaks igav - võibolla hakkaksime ideede ülekülluses isegi üksteise lausetesse sisse rääkima, kuid need kellega mina käisin, käitusid kuivalt nagu barankad. Ilmselt siis ka ma ise, sest asja käima ei suutnud tõmmata ja laskusin ka väga kergelt sellesse aga-meil-tegelt-ei-ole-vaja-üksteisega-rääkida meeleolusse.
------------------------------------------

Et üleüldse teineteist (eestlased ikka omavahel) tundma õppida, otsistasime siinse legendaarse Boat party üle lasta ja teha Komarovis (ühikas) omakeskis olemise ja pärast peole minna... bussiga. Oh, seda klassi küll! Aga veidi ajast tagasi minnes.....Kuna samal päeval oli ka Eesti ülikoolide tutvustus, saime mingil hetkel juba kõik koolis kokku. Oli vaja tutvustada põgusalt Eestit, TÜ'd, TLÜ'd ja TTÜ'd. Kuna aga need kaks neidu, kes TLÜ's käivad olid samal ajal loengus, sai keegi teine õnnelik rääkida ülikoolist, kus ta päevagi käinud ei olnud.

Millaski enne omavahel asju arutades-rääkides sain MINA aru, et mul tuleb kõneleda nii Eestist, enda ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, mis oleks olnud lihtne - ma ise veel muideks pakkusin end välja! Eriti oleks see olnud lihtne sellepärast, et Eestist ja TÜ'st rääkida võin lõputult ja siis sealjuures ära mainia ka TLÜ ja et "no tore kool jahh" ja ei mingit piinlikkust. Sain aru, et TTÜ jääb selle pifi õlule, kes seal ka reaalselt käib ja nii on kõik korras.

Kohapeal siiski öeldi, et Eestist räägib ikkagi keegi teine. No olgu, ja, mulle jääb siis TÜ ja TLÜ. Sai eesti osa läbi ja astusin ma ette et kõneleda, tuli slaidi peal järgmisena TLÜ. No kurat mõtlesin endamisi, miks algusesse see raskem pandi mille kohta ma ainult hämada suudan, aga no olgu. Rääkisin ära veidi... tuli TÜ kord, kõnelesin edasi. Korraks sai nagu mõte otsa kui Madli tuli mu juurde ja sosistas kõrva, et kuule, las Sandra räägib TÜst edasi. Hiljem öeldi mulle, et minu osa oligi ainult TLÜ ja kõik. Eriti hästi pandi tanki ikka. Miks ma peaks nõustuma rääkima Ainut sellest ülikoolist, millest mul ühtegi fakti ega kogemust pole.... Ma siiani ei saa aru miks nii tehti jne. Ilmselt eeldasin ise jälle midagi ja/või sain valesti aru.

Hiljem saime uuesti ühikas kokku, et juttu ajada ja järgnev plaan paika seada. mõne inimese kohta arvamus muutus, mõne kohta süvenes.

Edasi peole jõudes oli eriti suur üllatus see, et keskööks oli tulnud kohale umbes 15 inimest. Nagu näha siis ei olnud ka mingi suuur koht, aga tantsevat sai ikka teha. Ideeliselt oli seline pool-retro pidu, et reaalselt oli ka tantsumuusikat... Kohalikud muidugi eelistasid lihtsalt sees tobi tegemist tantsimisele... kuid ehk oli see pidu esimene ajaloos, kus eestlased peo käima tõmbasid ja rahvast tantsima said. Ah, muideks: 90% KOHTADEST VÕIB SEES TOBI TEHA. Keegi mäletab neid aegu? Ma olen siin oldud kuu ajaga hinganud sisse rohkem second-hand suitsu kui viimase viie aastaga Tartus ilmselt. (see pilt on nii petlik, sest tegelikkuses astud sa sisse ja näed ainult umbes meeter enda ette läbi kogu siutsupilve.)

Alguse oli hea, paljutõotav! Üks hetk rebiti kõik pifid tantsima (peale minu) ja tekkis veidi selline inetu-pardipoeg moment, kus üks vaatab kurvalt kuidas teised lõbutsevad. Kuna üks neiu meie seltskonnast oli juba koju läinud, hakkasin suht kiirelt ka ise seda mõtet kaaluma, aga no eriti mark minna sellepärast peolt ära, et keegi tantsima ei kutsunud... aga samas... mida rohkemat seal teha oli?! Siis täiesti tühjast kohast kutsus mingi suva kohalik vend mind enda seltskonnaga liituma. Seda tegin suurima heameelega! Tüübil endal (Martin?) olid mõlemad sleeve'id täis tatoveeritud, muuhulgas oli piltidel Marilyn Monroe, Audrey Hepburn ja tema ema - ja tõesti väga hästi tehtud! Kvaliteedist sai ka aru, et tüüp ei olnud mingi lihtne vanglajõmm, vaid lihtsalt pigem alternatiivse stiili austaja, selline räpi...vend. Aga ja, kesiganes see tüüp ka oli... ta päästis mu õhtu. Jõin vaikselt likööri, ajasin tema (ta kiitis koguaeg kui väga talle mu inglise aktsent meeldib) ja ta sõpradega juttu (üks vend oli mustanahaline ja omavahel käisid koguaeg mingid "kus su koht on, neeger" siseringinaljad).

Lõpuks oli teistele eesti piffidele vist piisavalt saanud ja nad tulid ütlema et lähevad ära. Niiet lõpus olin meie seltskonnast viimane, kes koju läks. Alles nüüd nädal hiljem sain teada, et üks meie omadest oli sel peol mingi kohaliku neiu käest lahtise käega kõrvakiilu saanud. Aga ei ilmesta ka, sest ta oli suht ülemeelikus tujus ja äkki mõni kellele käe ümber pani oli juba võetud. Aga no nalja peab ka saama.